Mõnikord kõnnime läbi elu nii, et sammude kaja on ainus hääl, mis meid saadab. Üksindus ei hüüa tulles, ta hiilib vaikselt – öisesse tuppa, tühjusesse hinge ja sellesse hetke, kui keegi ei vasta. Aga isegi siis, kui tunneme end ükssinuna, ei ole me tegelikult kunagi päris üksi. Kusagil keegi mõtleb meile, hoiab meid mälestustes, igatseb vaikides.
Lootus on nagu peenike valguskiir, mis pressib end läbi kõige pimedama seinaprao. See võib olla habras, kuid ta ei kao. Ta püsib, kasvab ja ootab. Ja ootuses on oma jõud – selles peitub julgus jätkata, kui kõik muu tundub seisvat paigal. Ootus pole alati valutu, kuid see on märk, et süda veel usub.
Ära anna alla. Mitte kunagi. Isegi kui tee tundub lõputu ja kivid jalge all muutuvad raskeks. Isegi siis, kui tundub, et kõik on öeldud ja kõik teed viivad tagasi sinna, kust oled just lahkunud. Sest iga tunneli lõpus paistab valgus. Ta võib olla kaugemal, kui lootsid, aga ta on seal. Just sulle, just siis, kui oled valmis teda nägema.
Elu ei küsi, kas sa jaksad – ta lihtsalt jätkub. Kuid sina võid otsustada, et jätkad koos temaga. Sammhaaval, hingetõmbe kaupa, lootust kaasas kandes. Sest isegi kõige murdunumates kohtades võib kasvada midagi ilusat. Ja südames, mis pole alla andnud, põleb alati valgus.
🔮 Kui see sõnum Sind puudutas, jaga seda ka oma sõpradega!
Aidates teistel leida valgust, tood valgust ka enda ellu. Vajuta "Jaga" ja lase headusel levida.
