Mõnikord arvame, et ainult päike on see, mis näitab meile teed – oma soojuse, selguse ja valgusega. Kuid elu õpetab, et alati ei ole päevavalgus see, mis meid edasi kannab. On aegu, mil päike loojub, maailm muutub vaikseks ja pimedus võtab maad. Just siis hakkab kuu särama. Tema valgus ei ole nii ere ega silmatorkav, kuid see on pehme, rahulik ja täpselt piisav, et näha oma järgmist sammu.
Elus on hetki, mil me ei vaja päikese eredust, vaid kuu vaikset valgust. See tuletab meile meelde, et ka õrnus ja vaikus võivad olla teejuhiks. Kõik ei pea olema valge ja selge – vahel piisab, kui näeme vaid killukest teest, millel liikuda. Kuuvalgus õpetab usaldama tundmatut, astuma samme isegi siis, kui horisont pole nähtav.
Samuti näitab kuu, et ilu ja tõde võivad peituda varjudes. Nagu elu, ei koosne ka öö ainult valgusest ega ainult pimedusest – mõlemad loovad koos harmoonia. Meie ülesanne ei ole alati püüelda ereduse poole, vaid õppida nägema ilu ka poolvarjudes.
Seega, kui tunned, et päike on kadunud ja su tee on hämar, pea meeles: kuu tõuseb alati. Ta ei karju oma valgusega, ta sosistab. Ja see sosin on piisav, et sind edasi juhatada – samm sammu haaval, südame tasakaalus ja hinge rah
🔮 Kui see sõnum Sind puudutas, jaga seda ka oma sõpradega!
Aidates teistel leida valgust, tood valgust ka enda ellu. Vajuta "Jaga" ja lase headusel levida.
