Mõned asjad elus lihtsalt juhtuvad. Mõned inimesed tulevad ja lähevad, nagu tuul, jättes meie hinge jälje, mida aeg ei suuda kustutada. Aga mis tehtud, see jääb tehtuks. Ja mis läinud, see tulebki lasta minna. Üks raskemaid, kuid sügavaimaid õppetunde, mida elu meile annab, on õppida lahti laskma — mitte alla andmisest, vaid sisemise vabanemise tähenduses. See on julgus öelda: “Ma lõpetan võitlemise millegi eest, mis ei soovi enam jääda.” Nii nagu me klammerdume, nii me ka murdume… sest vahel tuleb loobumine mitte nõrkusest, vaid sügavamast mõistmisest, et edasi liikumine on armastuse üks puhtamaid vorme — ka iseenda vastu. Kõigel siin ilmas on oma rütm, oma tsükkel, oma põhjus. Mitte kõik, mis tundus kord oluline, ei jäägi meie kõrvale igavesti. Kui miski või keegi ei kanna meid enam edasi, kui see ei toeta enam meie kasvu ega südamerahu, siis tuleb leebelt, kuid kindlalt… lasta lahti. Sest ainult siis, kui sulgeme ühe ukse, võib avaneda teine — uus, ehe, elus. Ja alles siis saab midagi tõeliselt uut meie ellu tulla.
