Minus on jõud, mida ma alati ei märka.

Minus on jõud, mida ma alati ei märka. Vahel tunnen end väsinuna, vahel tundub maailm liiga raske, aga ometi tõusen ma iga päev püsti ja astun edasi. Vahel väikeste sammudega, vahel suure hooga, aga ma liigun – ja see on oluline. Isegi siis, kui tundub, et kõik on vastu, on minus midagi, mis ei anna alla.

Minus on vastupidavus, mis on kasvanud iga kogemuse ja läbielatud hetke kaudu. Ma olen seisnud tormides ja tunnetanud kaotusi, ma olen komistanud ja kukkunud, aga ma olen alati tõusnud. Vahel võib tunduda, et ma olen oma jõu viimseni ära andnud, et midagi enam ei jaksa. Aga siis, just siis, kui ma tunnen, et ei suuda, leian endas veel ühe hingetõmbe, veel ühe sammu, veel ühe hetke, kus ma otsustan edasi minna.

Minus on lootus, mis ei kustu, isegi kui taevas on hall ja päevad venivad. Ma tean, et kõik, mis juhtub, juhtub põhjusega. Iga takistus, iga kaigas kodarates ei ole seal mitte selleks, et mind lõplikult peatada, vaid selleks, et suunata mind teise teele – teele, mis viib mind lõpuks sinna, kus mul on parem.

Minus on soov olla. Olla lihtsalt mina ise, ilma et peaksin pidevalt tõestama, et olen piisav. Olla rahus oma mõtete ja tunnetega, lasta endal olla kurb, kui süda tunneb kurbust, ja tunda rõõmu, kui elu seda pakub. Minus on soov leida oma koht, oma rahu, oma tasakaal.

Minus on unistused, mis ootavad elluviimist. Isegi kui mõni neist tundub hetkel kauge, isegi kui tee nende poole on täis keerulisi keerdkäike, on nad siiski minus olemas. Minus on võimalus midagi muuta, kasvada, areneda, leida uusi viise enda õnnelikuks tegemiseks.

Minus on armastus, mida jagada – nii teistele kui ka iseendale. Ma olen õppinud, et ma väärin hoolt ja hellust, nii enda kui ka maailma poolt. Minus on valgus, isegi kui vahel tunnen end varjus. Ma ei ole ainult oma raskused, ma olen ka oma tugevused. Ma ei ole ainult oma vead, ma olen ka oma parimad omadused.

Ja mis kõige tähtsam – minus on elu, mis väärib elamist. See ei pea olema täiuslik, see ei pea olema alati kerge, aga see on minu elu ja ma hoian sellest kinni. Ma usaldan aega, sest aeg teab, mida teeb. Anna ajale aega, ja aeg teeb oma töö. Seni aga elan mina – oma tingimustel, oma rütmis, oma südame järgi.