Minu arvamuslugu Eesti majandusest, hindadest ja poliitikast!

Viimasel ajal olen palju mõelnud Eesti olukorra peale. Tundub, et ühiskonnas on kasvanud pinge ja rahulolematus, sest hinnad aina tõusevad, palgad ei jõua järgi ning poliitilised otsused ei paista tavainimesele enam loogilised ega läbipaistvad. Vahel tekib tunne, et oleme justkui rongis, mis kihutab edasi, aga keegi ei tea, kuhu see tegelikult välja viib. See paneb küsima: kas me liigume üldse õiges suunas või on aeg hakata otsima uut teed?

Eesti tarbijal on üha vähem vahet, kas poest ostetakse eestimaist liha, mune või muid toiduaineid, või eelistatakse välismaist. Maitse on sama, aga hinnavahe räägib enda eest. Välismaine kaup on odavam ning hinnatundlikud inimesed valivad selle. See ei ole enam erand, vaid laialdaselt levinud nähtus. Kohalik toodang on sageli hinnamulli sees, sest poed lisavad sellele oma marginaali. Lõppkokkuvõttes maksab tarbija üle, kuigi väärtus ei ole sisuliselt suurem.

Samas ei saa unustada valitsuse poliitika mõju. Maksutõusud on muutnud majanduse haavatavaks ja elanike toimetuleku keeruliseks. Hiljuti alandas Neste ootamatult kütusehinda, mis pani teised kütusefirmad kiiresti reageerima. Väidetavalt müüakse kütust nüüd alla omahinna, kuid ettevõtete hiigelkasumeid arvestades tundub see väheusutav. Veelgi enam, kui maailmaturul langeb toornafta barreli hind, ei kajastu see Eestis kunagi sama kiirelt – kütusehinnad püsivad visalt kõrgel.

Segadus ei piirdu kütusehindadega. Miljardid, mis suunatakse kaitsekulutustesse, on hajunud läbipaistmatult. Kaitseministeeriumil ei olnud isegi selget ülevaadet, kuhu see raha täpselt läheb. Sama muster kordub Euroopa Liidu toetustega: põllumajandusele mõeldud vahendid suunati kliimaministeeriumi töötajate palgatõusuks. Küsimus tekib, miks sellist ministeeriumi üldse vaja on – Eestile toob see pigem lisakulusid kui lahendusi.

Veelgi hämmastavam on, et eelmise aasta riigieelarvest jäi 1,7 miljardit kasutamata ning see kanti lihtsalt järgmisse aastasse. Samal ajal streigivad politseinikud, päästjad ja õpetajad, sest nende palgad ei taga enam väärikat toimetulekut. Kõige kriitilisem on olukord just politsei ja päästeameti puhul – nende töö on ühiskonna turvalisuse alus, kuid palk ei peegelda vastutust ega riske. Õpetajate olukord pole ideaalne, kuid võrreldes siseturvalisuse valdkonnaga siiski pisut parem. Kui riigil on miljardeid reservis, siis miks ei suudeta lahendada elutähtsate ametite palgaküsimust?

Kõik see kokku jätab mulje riigist, kus majandus ja poliitika ei toimi enam ootuspäraselt. Hindade tõus, läbipaistmatu rahakasutus ja inimeste kasvav rahulolematus on viinud olukorrani, kus paljud tunnevad soovi sellest „majanduse rongist“ maha astuda. Küsimus on, kas Eesti riik suudab oma kursi õigel ajal ümber seada või jätkub sõit teadmatusse.

Kokkuvõttes on pilt nukker: Eesti majandus on tupikus ja inimesed on väsinud pidevatest maksutõusudest, kõrgetest hindadest ja läbipaistmatusest riigi rahakasutuses. Vahel tekib tunne, et tahakski sellest rongist lihtsalt maha astuda, sest süsteem ei toimi enam nii, nagu peaks.

About The Author