Mille poolest erineb psühhopaat sotsiopaadist?

Suurem osa ekspertidest usub, et psühhopaatidel ja sotsiopaatidel on ühiseid jooni. Nende sisemine arusaam õigest ja valest on kehvapoolne ning nähtavasti ei suuda nad ka teiste inimeste tundeid mõista või neid jagada.

Kuid on ka erinevuseid. USA California osariigis tegutseva Sacramento maakonna vaimuhaiguste ravikeskuse psühholoogi L. Michael Tompkinsi osutusel on kriitilise tähtsusega see, kas inimesel on olemas südametunnistus ehk väike sisemine hääl, mis meile märku annab, kui me midagi valesti teeme.
Psühhopaadil pole südametunnistust. Kui ta raha varastamise eesmärgil valetab, ei teki tal mingisuguseid moraalseid kõhkluseid, ehkki ta võib kahetsust teeselda. Ta võib jälgida teisi ja nende käitumist matkida, et end mitte „välja anda”, selgitas Tompkins.
Sotsiopaadil reeglina on südametunnistus, kuid see on nõrk. Ta võib küll endale aru anda, et kaaskodaniku raha varastamine on väär ja võib seetõttu tunda süümepiinu või kahetsust, kuid see ei takista teda ometi varastamast.

Nii sotsiopaatidel kui ka psühhopaatidel on puudulik empaatiavõime ehk suutlikkus end kellegi teise olukorras kujutleda ja tema tundeid mõista, rääkis raamatu „The Midas Complex“ („Midasekompleks”) autor dr Aaron Kipnis. Psühhopaat näeb teistes inimestes objekte, mida ta võib enda huvides ära kasutada.
Suurem osa psühhopaate pole tegelikult vägivaldsed, ehkki neid filmides ja telesarjades sageli sellistena kujutatakse. Füüsilise agressiooni asemel kasutavad nad oma tahtmise saavutamiseks kaaskodanike manipuleerimist ja hoolimatut käitumist.
„Kõige hullemad neist on külmalt kalkuleerivad mõrtsukad,” nendib Kipnis. „Teised on osavad korporatiivsel karjääriredelil ülespoole ronima, isegi kui nad peavad selle nimel kellelegi haiget tegema.”

Kui need omadused teile mõne pereliikme või töökaaslase juures tuttavad tunduvad, võib teil tekkida kiusatus mõelda, et te elate või töötate koos psühhopaadi või sotsiopaadiga. Kuid ainuüksi kiuslikkus või isekus ei tähenda tingimata, et inimesel on vaimse tervise häire.
Psühhopaate pole lihtne ära tunda. Nad võivad olla väga intelligentsed, karismaatilised ja emotsioonide jäljendamises osavad. Nad võivad teeselda, et tunnevad mõne kaasinimese vastu siirast huvi, kuid tegelikkuses ei hooli temast tõenäoliselt küünevõrdki.
Sotsiopaadid pole sama osavad mängureeglite järgijad. Nad ei varja tõsiasja, et ei hooli kellestki peale iseenda. Sageli süüdistavad nad teisi ja leiavad enda ühiskonnavaenulikule käitumisele kõikvõimalikke ettekäändeid.
Mõned eksperdid peavad sotsiopaate „kuumaverelisteks” – nad käituvad, mõtlemata, mida see teiste jaoks kaasa toob.
Psühhopaadid on „külmaverelisemad” ja kalkuleerivamad – nad kavandavad oma samme mitu käiku ette ning rakendavad oma eesmärkide saavutamiseks agressiooni kainelt arvestatud moel.
Nüüdisaegsed uuringud annavad mõista, et psühhopaatide aju ehitus pole samasugune nagu teistel inimestel. Võimalik, et füüsilised erinevused ajus takistavadki neil kaasinimeste kannatustega samastumast.

Nood erinevused võivad muuta isegi organismi elementaarseid talitlusi. Kinolinal verd või vägivalda nähes hakkab enamikul inimestest süda kiiremini lööma, hingamine sageneb ja peopesad hakkavad higistama.
Psühhopaadil ilmneb vastupidine reaktsioon – ta muutub rahulikumaks. Kipnisi osutusel aitab see omadus psühhopaatidel olla kartmatud ja käituda riskantselt. Nad ei karda oma tegude tagajärgi.
Paljud sotsiopaadid sooritavad ebaausaid tegusid ilma vähimagi vihjeta kahetsusele – tegudele, mis võivad hõlmata füüsilist agressiooni ja teiste avalikku alandamist. Ehtne sotsiopaat ei tunne kahetsust teiste tunnete kahjustamise, valetamise, manipuleerimise ja lubamatult käitumise pärast.
Kui ta teeb midagi valesti, proovib see inimene süüd endalt ära võtta ja teistele inimestele üle anda.

Ta kahjustab igal ajal kedagi, kui see vastab tema eesmärkidele. Sellepärast on nad sageli äärmiselt edukad. Kuid pidage meeles, et populaarne arusaam, et sotsiopaat kahjustab teisi lõbu pärast, ei vasta alati tõele: ta tegutseb lihtsalt nii, nagu tahab, muretsemata selle mõju pärast, mida see teistele avaldab.
Selle häirega inimesed kohtlevad loomi tavaliselt julmalt, ilmutamata kahetsust.

Sotsiopaat ei kõhkle elus valede seeria kaudu edasi liikudes – tegelikult tekitab tõe rääkimine talle palju rohkem ebamugavusi. Ja kui tema valed on avastatud, proovib ta neid varjata, luues uusi valesid või eitades öeldu. Teisest küljest tunnistab ta, kui teda tabab suur vale, tunnistada kõike dramaatiliselt, püüdes säilitada oma lojaalsust.
Näiteks võib ta vanduda ravi otsima, aga ei tee seda tegelikult kunagi või proovib seda lühiajaliselt muuta, et alles varsti pärast seda vanade harjumuste taastamiseks.
Ka sotsiopaadid armastavad valetada oma mineviku kohta. Proovige tuvastada tema lugudes vastuolusid, veenduge, kas keegi, kes teda tunneb, ei nõustu tema esitatud faktide versiooniga või avaldab tahtmatult teavet, mida ta üritab varjata.

Mõned neist teevad suuri jõupingutusi, et panna teisi uskuma oma valesid: näiteks lahkuvad kodust iga päev „tööle”, ilma et tal siiski tööd oleks.
Mõni on piisavalt petlik, et võtta valet, mida nad räägivad tõena. Charles Manson ütles kord: „Ma ei tapnud kunagi kedagi! Mul pole vaja kedagi tappa!”, Viidates tõsiasjale, et mõrva panid toime tema jüngrid, mitte tema ise.

Sotsiopaadid on võimelised kogema olukordi, mis oleks kellegi jaoks äärmiselt liikuvad, ilma emotsioone näitamata. Kuna nad ei salvesta selliseid olukordi nagu tavalised isikud, reageerivad nad ohtlikes või hirmutavates olukordades vaevalt. Kui nad on suurepäraste või halbade uudiste eest varjatud, reageerivad nad sellele ebamäärase väljendiga.
Kui normaalne inimene reageerib emotsioonide või paanikaga sündmusele, mis ei näi häirivat tõenäolist sotsiopaati, ei pruugi ta sündmusele reageerida vähenenud empaatiavõime tõttu – mis on üks asotsiaalse isiksusehäire sümptomeid.

Uuringud näitavad, et sotsiopaadid ei näe muret piltide pärast, mis enamikku inimesi häirivad, isegi kui nad saavad hoiatuse, et neid ähvardab väike elektrilöök, samas kui normaalsed inimesed väljendavad sellistes olukordades hirmu ja ärevust.