Inimese loomuses on kalduvus kaitsta oma mina, isegi siis, kui see tähendab keeruliste lugude ja vabanduste väljamõtlemist. Kui tekib olukord, kus ollakse eksinud või tehtud viga, hakkab meel tööle nagu osav kirjanik – luuakse põhjendusi, seletusi ja keerukaid stsenaariume, mis kõik on suunatud ühele eesmärgile: hoida oma ego puutumatuna. Need lood ei pruugi olla otseselt valed, kuid nad on nagu kilbid, mis varjavad lihtsat tõde.
Samas peitub tõeline tugevus mitte kaitsvates õigustustes, vaid julguses öelda välja kõige lihtsam lause: „Anna andeks, mul ei olnud õigus.“ See lühike tunnistus on tihti raskem kui kümme pikka seletust, sest see nõuab alandlikkust, eneseteadvust ja vastutuse võtmist. Ego ei taha langeda, kuid just selle hetke siirus ja haavatavus loob inimeste vahel sügavama sideme kui ükskõik milline õigustus.
Andestuse palumine ei tähenda nõrkust, vaid küpsust. See näitab, et inimene väärtustab tõde ja suhet rohkem kui oma vajadust jääda õigeks. Ja ometi – kui harva me seda kuuleme? Kui palju kergemaid südameid, rahunenud vaidlusi ja taastatud usaldust võiks maailmas olla, kui julgeksime loobuda lugudest ning lausuda lihtsalt: „Mul ei olnud õigus.“
www.janarkeel.eu
🔮 Kui see sõnum Sind puudutas, jaga seda ka oma sõpradega!
Aidates teistel leida valgust, tood valgust ka enda ellu. Vajuta "Jaga" ja lase headusel levida.
