On paradoksaalne, et me räägime privaatsusest, piiridest ja isiklikust ruumist, kuid samal ajal kipume oma nina toppima sinna, kuhu see ei kuulu. Me uurime, kommenteerime, analüüsime, oletame ja loeme välja tähendusi seal, kus neid pole. Teiste elu jälgimine näib justkui ohutu viis vältida iseenda sisemaailma. Kuid mida see tegelikult meie kohta ütleb? Miks on teise inimese lugu meile atraktiivsem kui omaenda? Ja miks tundub mineviku torkimine lihtsam kui oleviku mõistmine?
Sageli algab see vajadusest tunnetada kontrolli. Kui meie enda elu tundub segane või kontrollimatu, pöördub meel millegi või kellegi teise poole. Teise inimese elu jälgimine annab illusiooni, et vähemalt midagi on mõistetav ja lahtine. Inimene otsib kaose keskel turvatunnet ja teiste käitumise analüüsimine näib olevat käepärane viis, kuidas mõista maailma natukenegi paremini. Seda enam, et võõra elu mõistmisel pole meil valusad panused mängus. Teise inimese raskused ei tee meile otseselt haiget. Oma raskused teevad.
Veel üks sügav põhjus on vajadus võrrelda. Inimene on sotsiaalne olend ja juba iidsetest aegadest on meie ellujäämist mõjutanud teiste jälgimine. Tänapäeval ei ole meil vaja vaadata naabri tulle või karja, kuid vajadus mõista, kuidas meil teistega võrreldes läheb, on jäänud alles. Mõnikord tundub teiste elu uurimine olevat kergendus: kui kellelgi läheb halvemini, võime hetkeks tunda, et meie enda elu polegi nii segamini. Kuid see on illusioon, mis ei kanna pikalt. Teiste ebaõnn ei tee meie sees olevaid lahendamata tundeid väiksemaks. Need ootavad ikka oma aega ja tähelepanu.
Sügavaim põhjus peitub aga selles, et iseenda siseilma uurimine on ebamugav. Teise inimese mineviku torkimine on lihtsam kui enda minevikuga silmitsi seismine. Teise inimese valikud, vead ja tegemata jäänud asjad tunduvad olevat ohutud teemad. Nende kohta saab arvamust avaldada, ilma et peaks ise midagi muutma. Kuid kui me suuname sama pilgu enda sisse, võime leida valukohti, millele me pole tahtnud otsa vaadata. On lihtsam elada teiste elu kui küsida endalt ausalt: miks ma ise olen teinud nii, miks ma kardan muutusi, miks ma ei ole teinud seda sammu, mida sisimas igatsen?
Teistele keskendumine muutub teinekord ka vältimisstrateegiaks. Kui meie enda elus on tühjus, rahulolematus või hirmud, siis teiste probleemid tunduvad huvitavamad ja vähem valusad. Nii lükkame edasi oma sisemised dialoogid. Me elame teise elu, sest oma elu on liiga valus, liiga keeruline või liiga ebaselge, et seda täielikult kogeda. Teise inimese elu on justkui film, mida saab ohutult vaadata ja kommenteerida ilma ise haavata saamata.
Ent tegelik kasv algab hetkel, mil me lõpetame teiste lugude tarbimise ja pöörame pilgu enda sisse. See ei tähenda, et me peaksime teistest eemalduma, vaid seda, et me ei kasuta neid enam peeglina, mis aitab vältida enda tõde. Me ei topi oma nina sinna, kuhu see ei kuulu, sest meie fookus on lõpuks seal, kus ta olema peaks: meie enda kogemuses, tunnetes ja valikutes. Ainult siis saab inimene hakata elama päriselt oma elu, mitte kellegi teise varju sees.
Sügav tõde on see, et iga kord, kui me lakkame teise minevikku lahkamast, avaneb võimalus vaadata enda tulevikku. Ja see on hetk, kus algab päris vabanemine.
🔮 Kui see sõnum Sind puudutas, jaga seda ka oma sõpradega!
Aidates teistel leida valgust, tood valgust ka enda ellu. Vajuta "Jaga" ja lase headusel levida.
