Miks me ei vali rahu? Lühike vastus sellele küsimusele on, et me ei vali rahu enda sees, sest me laseme oma meelel automaatselt juhtida meie elu. Me läheme kaasa meie peas toimuvate mentaalsete protsessidega: meenutamine, analüüsimine, mõtlemine, planeerimine, hinnangute andmine ja kõik muu, mis meelele tööd pakub. Me ei märka, et selline tegevus toimub meie peas või, kui märkame, tundub see meie igapäevaelu osa olevat, justkui loomulik ja vältimatu. Tegelikult on aga võimalik hakata teadlikult tekitama pause oma mõtlemises, ja iga selline väike paus, isegi kui see kestab vaid hetke, võib tuua sisemise rahu oaasina.
Seda rahu tahakski igaüks kogeda – lihtsalt olla, vaikselt hingata, unustada kõik muremõtted ja lülitada mõtlemine korraks välja. Enamasti avaneb see võimalus meile ainult magamise ajal. See on ka üks peamisi põhjuseid, miks meil on raske lõdvestuda: meel töötab pidevalt, töötleb infot ja toidab meelele uusi muresid ja mõtteid, mis võivad meie kehas pingeseisundeid esile kutsuda. Keha tõmbub pingesse, kui meie meel ei suuda rahuneda.
Võib-olla oled proovinud mediteerida, keskenduda hingamisele, teha joogat või kasutada mõnda muud meetodit, et vaigistada oma meelt ja kogeda sisemist rahu. Kuid rahu ei ole vaid mõne erilise vaimse praktika tulemus – see on oskus, mida saab harjutada igapäevaelus. Me ei õpi seda koolis, aga igaüks saab harjutada, et oma ellu rohkem vaikuse ja rahu pause luua. Mida rohkem neid pause koged, seda rohkem mõistad, et rahu ongi see, mida sa tegelikult tahad. Kõik muu, mis meie igapäevaelus toimub, võib olla olemas, aga meie südames tahame lihtsalt rahu.
Tundub, et meie meel ei ole rahu valimise poolt. Meele jaoks on kogu aeg tööd vaja teha, mõtteid on lõputult. Kui usume, et iga mõte, mis pähe tuleb, on vajalik ja oluline, siis ei saa me kunagi teha pausi. Tundub, et kui me ei mõtle igal hetkel midagi, siis me jätame midagi tähtsat tähelepanuta. Meie meel ütleb: „Aga ma pean mõtlema sellele, mis just praegu juhtus,“ või „Ma pean planeerima homset päeva.“ Mõtteid on kogu aeg, ja nad ei lõpe. Isegi kui me mõistame, et me ei pea kõiki neid mõtteid järgmisse hetke viima, tundub siiski hirmutav need katkestada.
Kuidas siis tekib rahu? Üks lihtne viis on harjutada hingamise jälgimist. Hingamine on midagi, mis on meiega alati. Kui sa märkad, et mõtted voolavad üle ja tahaksid kogeda rahu, siis vali teadlikult jälgida oma hingetõmbeid. Taju, kuidas õhk liigub läbi keha – kõht kerkib sissehingates, rinnak tõuseb, kuidas õhk voolab läbi nina või suu. Keskendu sellele ühele hingetõmbele, nii detailne kui suudad. Seejärel pööra tähelepanu väljahingamisele – kuidas kõht liikumisest alla vajub, rinnak langeb. Kui suudad selle hingamise jälgimisele täielikult pühenduda, siis ajutiselt ei ole mõtteid, mis häiriksid sind. Tundub, et mõtted ei mahu ruumi, kui kõik su tähelepanu on pühendatud hingamisele.
Kui mõte siiski lipsab vahele, pole midagi halba – too tähelepanu uuesti hingamisele. See on meie meele loomulik töö, ta pakub meile pidevalt mõtteid. Kuid see teadlikkus, et sa saad oma tähelepanu tagasi tuua hingamisele, aitab luua pausi. See on samm rahu poole.
Seda harjutust saab teha igal ajal ja igal pool – iga kord, kui tunned, et mõtted kontrollivad sind või kui tahad lihtsalt rahu kogeda. Võid proovida ka kõndides, igal sammul, teadlikult oma jalataldu tunnetades, astudes aeglaselt, tunnetades maapinda. Iga detail, iga sammu tunne, koos hingamise jälgimisega, võib tuua sind rahu seisundisse. Alusta harjutamist ja lase rahul tulla.
Alguses võib see olla keeruline, eriti kui sa oled harjunud kogu aeg mõtlema või planeerima, kuid järk-järgult hakkad märkama, kuidas pausid mõtetes ise tekivad. Pausid, mis viivad sind rahu ja vaikuse kogemusse. Võib-olla tundub see alguses veidi ebamugav või ärritav, kuid järjepidevus toob tulemusi.
Mõtted võivad olla lõputud, aga rahu, vaikuse pausid – need on alati olemas. Ja kui sa oled valmis teadlikult nendesse pausidesse astuma, siis on rahu kohe sinuga.
