Mõne jaoks oli meie abielu ideaal – pikk, stabiilne, harjumuspärane. Me olime koos 42 aastat. Neli aastakümmet, täis jagatud jõule, argipäevi, laste kasvatamist ja vaikseid õhtusööke. Väljast vaadates olime tavaline paar. Aga seest? Seest ma närbisin. Aeglaselt. Vaikselt. Sügavalt.
Kõige valusam ei olnud mitte karjumine ega füüsiline vägivald – mida polnudki. Kõige valusam oli nähtamatus. Tundsin end nagu mööbel. Olin olemas, aga mind ei märgatud. Mu vajadused, tunded ja unistused hääbusid aasta-aastalt, kuni üks hetk ei tundunudki enam oluline, mida mina tahan. Olin harjunud vaikima, kohanema, sobituma. Naeratama ka siis, kui hing karjus.
“Aga teil oli ju kõik olemas!”
Jah, meil oli maja, pere, ühine ajalugu. Aga majal ei olnud soojust, perel ei olnud emotsionaalset turvalisust ja ajalugu oli üks pikk lugu minu alla surumisest. Mitte keegi – mitte mu lapsed, sõbrad ega isegi mina ise – ei näinud, kui palju ma alla neelasin. Kui sageli ma ärkasin öösiti pisarates, teadmata täpselt miks.
Ma ei lahkunud kapriisist. Ma ei otsinud kedagi teist. Ma otsisin ennast.
Viimane tilk ei olnud suur. See oli veel üks vaikne õhtu, kus istusime samas toas, aga maailm meie vahel oli külmem kui talveöö. Ta ei küsinud, kuidas mul päriselt läheb. Ma ei öelnud, et ma enam ei jaksa. Aga siis sain aru – kui ma nüüd ei lähe, siis ei lähegi kunagi. Ja ma ei taha surra inimesena, kelle elu kulus vaikides talumisele.
Ma lahkusin 67-aastaselt.
Mitte seetõttu, et oleksin julgem kui varem, vaid seetõttu, et ma ei suutnud enam end reeta. Ma ei saanud jääda lihtsalt sellepärast, et olin juba nii kaua jäänud. Vanus ei ole põhjus kannatada. Ajalugu ei ole vangla.
Ma lahkusin selleks, et lõpuks ometi hingata. Et ärgata hommikuti teadmisega, et keegi ei kontrolli mu tuju, hääletooni ega vaikimist. Et tunda, et mul on õigus öelda: „Ma ei taha enam niimoodi elada.“
Paljud imestasid. Mõned mõistsid hukka. Vähesed mõistsid. Aga ma ei oodanud enam kellegi luba. Ma ei lahkunud, et olla dramaatiline. Ma lahkusin, et ellu jääda.
Täna elan väikses korteris. Teen oma kohvi täpselt nii kangeks, nagu mulle meeldib. Jalutan iga päev, loen raamatuid, mõtlen esimest korda päriselt sellele, kes ma olen – väljaspool abikaasa rolli.
Ma ei vihka teda. Aga ma armastan lõpuks iseennast. Ja see on minu elu kõige suurem vabanemine.
Loe teisi postitusi SIIT
🔮 Kui see sõnum Sind puudutas, jaga seda ka oma sõpradega!
Aidates teistel leida valgust, tood valgust ka enda ellu. Vajuta "Jaga" ja lase headusel levida.
