Miks hindame alles siis, kui on hilja? Lähedus, mida peame iseenesestmõistetavaks

Artikkel:
Meie ümber on inimesi, kes annavad, toetavad ja armastavad – olgu selleks pereliige, sõber, partner või töökaaslane. Ometi juhtub sageli, et nende kohalolu ja headust ei märgata ega väärtustata… kuni neid enam pole. Alles siis, kui nad on eemaldunud või kadunud, taipame, kui olulised nad tegelikult olid. Miks see nii on?

Lähedus toob harjumuse

Kui keegi on meie elus pidevalt olemas, muutub tema kohalolu harjumuspäraseks. Ta on alati “seal” – kuulamas, aitamas, naermas, jagamas vaikust. Meil tekib tunne, et see jääbki nii. Lähedus muutub nähtamatuks luksuseks, mida ei märgata, kuni see kaob.

Inimloomus ja tähelepanu jagamine

Inimese aju otsib pidevalt uut – uusi kogemusi, väljakutseid, inimesi. Me harjume sellega, mis on stabiilne ja tuttav. Lähedaste kohalolu kaob meie fookusest, sest see tundub kindel. Kahjuks toob see kaasa olukorra, kus me panustame rohkem võõrastesse kui neisse, kes tegelikult meie kõrval seisavad.

Vaikne andmine jääb tihti märkamatuks

Paljud inimesed ei väljenda oma armastust suurte žestidega, vaid vaikse kohaloluga – nad kuulavad, hoolivad, ohverdavad. Just selline armastus jääb tihti hindamata, sest see ei nõua tähelepanu ega tunnustust, vaid lihtsalt on. Me märkame alles siis, kui see vaikus katkeb.

Emotsionaalne distants tuleb siis, kui hoolimine ei ole vastastikune

Kui keegi panustab ja teistpoolt vastust ei tule, hakkab suhe murenema. Armastus ei kao üleöö, kuid haavumised kogunevad. Lähedus vajab kahepoolset austust ja väärtustamist. Kui üks annab ja teine võtab, kaob tasakaal.

Kuidas seda muuta?

Märka pisiasju – kes teeb su kohvi, kes kuulab su muresid, kes hoiab sind.
Ütle sagedamini “aitäh”, “ma hindan sind”, “sul on tähtis roll mu elus”.
Küsi endalt: “Kui see inimene kaoks mu elust homme, mis jääks ütlemata?”
Ära oota erilisi hetki – tee igast päevast võimalus näidata hoolimist.

Kokkuvõte:
Me kipume hindama inimesi rohkem nende puudumisel kui nende kohalolul. Kuid elu pakub meile iga päev võimaluse valida teisiti. Märgata, olla tänulik, hoida ja väärtustada neid, kes on meie kõrval. Sest tõeline rikkus ei ole asjades – see on inimestes, keda me sageli peame enesestmõistetavaks.