Mida õpetas mu töökaaslase enesetapp mulle

Ta tuli alati õigel ajal. Kohv kruusis, naeratus näol – vahel isegi siis, kui päev oli hall ja kontor täis vaikelist rutiini. Temas oli midagi sellist, mis pani teisi ennast paremini tundma. Ta ei rääkinud palju endast, aga oli alati olemas teiste jaoks.

Ja siis ühel hommikul teda ei olnud.
Ja järgmisel samuti mitte.
Kolmandal päeval tuli uudis – see, mida mitte keegi ei osanud oodata. Ta oli lahkunud omal soovil.

See hetk lõikas mu maailmapilti pooleks. Olin varem kuulnud, et „sa ei tea kunagi, mis toimub kellegi naeratuse taga“, aga see muutus nüüd teravalt tõeliseks. Ma mõtlesin, kas ma oleksin võinud midagi märgata. Kas ma oleksin pidanud rohkem küsima? Vähem eeldama? Rohkem kuulama? Kas see vaikne „kuidas läheb?“ kohvinurgas oleks võinud olla midagi enamat kui viisakus?

Aga elu ei vasta neile küsimustele. Ta lihtsalt jätkub. Ja ometi, midagi minus ei jätkunud endisel kujul.

See kogemus õpetas mulle viis asja, mida ma kunagi ei unusta:

1. Igaüks kannab nähtamatuid raskusi.
Inimesed võivad paista tugevad, aga olla samal ajal väsinud. Lahked sõnad ei pruugi tähendada, et inimene ise on rahus. Me ei tea, kui valus on kellegi seljakott – me näeme ainult, kuidas ta seda kannab.

2. Pindmised suhted ei päästa.
Tööalased vestlused ja igapäevane naljatamine võivad olla maskid, mille taha inimene peidab oma haavatavuse. Me vajame rohkem ausust, rohkem tõelisi küsimusi. „Kuidas sa päriselt tunned?“ peaks muutuma tavalisemaks kui „kuidas töö edeneb?“.

3. Meil on vastutus, aga mitte kontroll.
Ma võin pakkuda tuge, aga ma ei saa kedagi päästa, kes ei ole valmis vastu võtma. See teadmine on valus, aga ka vabastav. Me saame vaid luua ruumi, kus teine julgeks rääkida – ja olla kuulatud, mitte parandatud.

4. Lein on õpetaja, mitte vaenlane.
Ma õppisin, et lein ei kao, vaid muutub kaaslaseks. Ta kõnnib minu kõrval ja sosistab vahel meeldetuletusi: „ära lükka edasi“, „ole kohal“, „ütle välja, kui hoolid“. Lein õpetas mind elama sügavamalt.

5. Vaikus võib olla karje.
Kui keegi eemaldub, kui ta ei vasta, kui ta ei osale – see võib olla SOS, mitte ükskõiksus. Mitte alati, aga mõnikord. Ja kui me julgeme näha neid märke, võime me mõnikord olla see, kes aitab pimedusest läbi.

Järelsõna

Ma ei kirjuta seda, et süüd kanda või et sind kurvaks teha. Ma kirjutan seda, et tuletada meelde: inimesed vajavad inimesi. Mitte täiuslikke, vaid kohalolevaid.

Kui sul on kunagi olnud tunne, et sa ei jaksa enam – tea, et sa ei ole üksi.
Ja kui sa tunned, et keegi su kõrval vaikselt hääbub – küsi. Kuula. Ole olemas.

Mõnikord võib lihtne vestlus olla see, mis hoiab kellegi veel ühe päeva.
Ja mõnikord õpetab kaotus meile, kuidas olla päriselt elus.