Meie ühiskonnas on täna veel piinlik tunnistada, et su võimetel on PIIRID. Tunnistada, et sa polegi kõikvõimas.
Kõigi võimetel on piirid!
Sa ei suuda kõike, sa ei saa olla kõiges hea – see pole nii ette nähtud.
Meile on antud piiritletud menüü, nimega keha. Sul on teatud anded, teatud energiakogus ja teatud eelistused.
Sa EI PEA olema kõike.
Sa EI PEA omama kõike.
Sa EI PEA tegema kõike.
Oma piiride teadmine on tähtis. Hoopis see lõdvestab sind ja teeb vabaks.
Me kihutame gaas põhjas ühe saavutuse juurest teise juurde, ühe kohustuse juurest teise juurde, ühe eesmärgi juurest järgmise juurde, küsimata selle lähenemise tegelikku hinda. Me oleme alles nüüd hakanud vaikselt nägema, mida see meiega teeb ja isegi praegu ei taha me hästi seda tunnistada.
Me küll räägime, et oleme parimat väärt, kuid meie teod ei tule järgi. Me kannatame ära, me surume läbi, me peame vastu, me ei vingu ega virise, me ei halise, me teeme ära. Aga mis on selle hind? Pidev väsimus? Kurnatus? Katkised suhted? Tühjusetunne, mida täidame sõltuvustega? Ärevus, mida vaigistame toidu, alkoholi või ravimitega?
Me ei tea, mida tähendab enesekaastunne, me peame seda enesehaletsuseks. Me ei tea, mida tähendab enda armastamine praktiliselt argipäevas, me peame seda enda hellitamiseks kallite asjade või teenustega.
Sa tead, et vanamoodi ei saa aga uutmoodi ka ei oska. Teoorias võime me ju targad olla, kuid oma elus asju praktikasse valada võib olla vahel väga keeruline. See nõuab muutust, muutmist ja see on hirmutav, kas me tunnistame seda endale või mitte.
Selles kiirustamises oleme õppinud otsima kiireid lahendusi, aina kiiremaid viise, et saavutada soovitud tulemus. Näen, kuidas nüüd püütakse seda kiirust rakendada ka eneseleidmises. Siin see kahjuks ei toimi.
Mida kauem oleme ennast autopiloodil ümbritsevaga kohandanud, seda kauem võtab aega kodutee leidmine. See on teekond, mis võib vahel olla ka konarlik, valus ja väsitav.
Samas on see teekond täis ka mõnusaid avastusi, ehedaid hetki ja sellel on tõeliselt ahvatlev sihtpunkt.
