Meie enesekindlus ei suurene, kui räägime teistest halba seljataga.

Meie enesekindlus ei suurene, kui räägime teistest halba seljataga. Tõeline enesekindlus tuleb sisemisest rahust ja eneseteadlikkusest, mitte teisi alandades. Me ei saa õnnelikumaks, kui põhjustame teistele kurbust. Õnn ja rahulolu tekivad empaatiast ja teiste heaolu austamisest.

Me ei saa targemaks, kui kutsume teisi lollideks. Tõeline tarkus tuleb teadmiste jagamisest ja teiste õpetamisest, mitte neid alandades. Me ei muutu ilusamaks, kui nimetame teisi koledateks. Ilu peitub hinge sügavustes ja teisi austades, mitte neid kritiseerides.

Me ei saa tugevamaks, kui nimetame teisi nõrkadeks. Tõeline tugevus peitub võimes teisi toetada ja julgustada, mitte nende nõrkusi esile tuues. Me ei saa ilusamat keha, kui naerame ja kritiseerime teiste omi. Tervis ja ilu saavutatakse enesehoolduse ja positiivsete mõtetega, mitte teiste halvustamisega.

Me ei saa suuremaks, kui püüame teisi vähendada. Tõeline suurus tuleb alandlikkusest ja teiste väärtustamise oskusest. Kui püüame teisi vähendada, näitame vaid oma ebakindlust ja enesehinnangu puudumist. Suureks saamine tähendab teisi tõsta ja inspireerida.

Kõik need negatiivsed tegevused – teiste halvustamine, naeruvääristamine ja kritiseerimine – ei tee meist paremaid inimesi. Vastupidi, need tegevused toovad esile meie endi ebakindlused ja nõrkused. Kui tahame tõeliselt kasvada ja areneda, peame keskenduma positiivsetele tegudele ja mõtetele. Peame õppima hindama ja austama teisi just sellistena, nagu nad on, ning püüdma olla parem versioon iseendast, inspireerides ja toetades teisi nende teekonnal.