Elu keerdkäikudes ja väljakutsetes võib tunduda, et usk hakkab kõikuma nagu viletsad lehed tuule käes. Ometi, just sel hetkel, kui meile tundub, et kõik on kaotatud, kui varjud tunduvad pimedamad ja teekond paistab ebaselgena, võib see olla kõige olulisem hetk, et hoida tugevalt kinni usust.
“Ma soovin Sulle usku. Et Sa seda kunagi, mitte kunagi ei kaotaks. Paremasse homsesse, iseendasse.” Need sõnad sisaldavad endas sügavat soovi ja pühendumist, et hoida usku mitte ainult paremasse homsesse, vaid ka iseendasse. Usk iseendasse on sageli võti, mis avab ukse uutele võimalustele ja aitab ületada takistusi, mis meie teele võivad kerkida.
Usk sellesse, et kõik hea on võimalik, on nagu tugev sild, mis ühendab meid lootuse ja tulevikuväljavaadetega. See ei tähenda, et me ei kohtuks raskustega või ei seisaks silmitsi väljakutsetega, vaid pigem, et me suudame leida jõudu ja püsivust, et nendega toime tulla. Usk kõige hea võimalikkusesse annab meile jõudu jätkata, isegi kui tee tundub kivine ja tume.
Kuid usk ei ole ainult abstraktne mõiste, vaid pigem elav jõud meie südames ja meeles. See on teadmine sügaval oma olemuse sügavustes, et isegi kui me ei näe hetkel selget teed või väljapääsu, on olemas alati lootus ja võimalus paremale tulevikule. Usk toob meile lootust ja julgust, et kõik, mis me läbi elame, on osa suuremast loost, mis lõpeb terviklikkuse ja rahuloluga.
Nii et hoolimata sellest, mis väljakutsed või raskused meie teele ka ei tohiks, hoidkem tugevalt kinni usust. Usust paremasse homsesse, usust iseendasse ja usust sellesse, et kõik hea on võimalik. Sest tõepoolest, see ongi.