Ma unistan maailmast, kus iga sõna, mida öeldakse, kaalutakse hoolikalt, isegi kui tunded on üle pea kasvanud ja viha tõstab pead. Et me võiksime oma sõnades valitseda headust, mitte lasta pimedatel tunnetel nagu kadedusel ja kurjusel enda keelt juhtida. Sest mis tähendust omab see, kui teisel näib olevat rohkem, kui meil endil? Kas see mitte ei varjuta tõelist rikkust, mis peitub tervises, sõpruses ja igapäevases leivas?
Tõeline väärtus ei peitu ju võistlemises teistega, vaid tänulikkuses selle eest, mis meil on: sõbrad, kes on nagu varjupaik, tervis, mis on kui elu alustala, ja lihtne rõõm, mida pakub kodusoojus. Olulisim on see, et meie lähedased oleksid õnnelikud ja turvalised, et meie südamed ei peaks tundma muret nende heaolu pärast.
Kutsun meid üles hoidma oma mõtteid valgusena ja südameid lahtisena. Andestama teistele ja paluma andestust, kui me ise eksime. Mõistma, et viha hoidmine on nagu tule kandmine oma südames — see soojendab mitte, vaid põletab. Andestus on vabaduse võti.
Ja seetõttu soovin ma teile midagi, mis tundub olevat kaasaegses saginas kõige defitsiitsem — aega. Aega peatuda ja hingata. Aega olla koos nendega, kes on teile kõige kallimad. Aega lihtsalt olla, ilma ootuste ja kiireta. Aega mõelda ja aega kasvada. Aega naerda ja aega armastada. Aega olla parim versioon iseendast.
Just seda ma soovin teile südamest. Olge hoitud ja väärtustatud, ning teadke, et aeg on kõige hinnalisem kink, mida võime endale ja teistele pakkuda. Hoitke seda aega kui aaret, kasutage seda tarkuse ja armastusega.
Olge õnnistatud ja armastatud, täna ja igavesti.