Tõde, mida harva öeldakse, aga tihti tuntakse.
On päevi, mil tundub, et kogu maailm toetub meie õlgadele. Me naeratame, kui tahaks nutta. Me seisame püsti, kui tahaks lihtsalt kukkuda. Me kuulame teisi, kui meie enda sees kisendab vaikus. Me oleme olnud tugevad. Pikalt. Väsitavalt kaua.
Aga mida see “tugev olemine” tegelikult tähendab? Kas see tähendab, et me ei tohi murduda? Et me ei tohi näidata, kui valus on? Et me ei tohi öelda: “Ma ei jaksa enam”?
Tugevus ei ole ainult vastupanu. Tõeline tugevus on ka haavatavus. Oskus öelda “ma vajan abi” on julguse kõrgeim vorm. Oskus puhata, kui kõik ootavad tegutsemist, on tarkus. Oskus vaikida, kui kõik karjuvad, on sisemine kindlus.
Me ei pea alati olema tugevad. Me oleme inimesed, mitte masinad. Meil on tunded, hirmud, kahtlused ja vajadus hoolivuse järele. Me väärime hetki, kus võime lihtsalt olla — ilma maskideta, ilma pingutuseta, ilma tõestamiseta.
Kui sa oled väsinud, siis puhka. Kui sa oled kurb, siis nuta. Kui sa oled katki, siis lase endal paraneda. Ära tunne süüd, kui sa ei jaksa. Elu ei ole võistlus, kus võidab see, kes kõige vähem vajab. Elu on teekond, kus igaühel on õigus peatuda, hinge tõmmata ja öelda: “Ka minul on piirid.”
Sa ei pea kogu aeg olema tugev. Sa oled väärtuslik ka siis, kui oled väsinud. Just nii nagu oled — ebatäiuslik, aga tõeline.
