“Ma olen alati uskunud, et elus on iga asja jaoks oma õige aeg. Kiirustamine, mis on sageli tingitud ühiskondlikest surveist või isiklikust kärsitusest, ei pruugi alati olla kõige arukam lähenemine. Elu on nagu sümfoonia, kus iga noot ja paus loovad üheskoos harmoonia, mis on palju enamat kui selle osade summa. Samas tekitab minus segadust ja kummastust näha inimesi, kes käituvad justkui neil oleks lõputult aega. Justkui oleks nad saanud kingituse igaveseks eluks, mida nad nüüd mõtlematult raiskavad.
Elu on väärtuslik, ja iga hetk, mida me elame, on haruldane ja asendamatu kingitus. On kurb näha, kuidas mõned meist lasevad sellel kingitusel lihtsalt käest libiseda, keskendudes triviaalsetele muredele või lükates olulisi otsuseid ja unistusi edasi, justkui oleks alati veel aega. Elu ebakindlus ja haprus peaksid meid inspireerima elama täiel rinnal, kasutades ära iga päeva, et teha seda, mis meid tõeliselt õnnelikuks teeb, õppida uusi asju ja luua tähendusrikkaid suhteid.
On oluline leida tasakaal kiirustamise ja liigse viivitamise vahel. Elu nõuab meilt paindlikkust: oskust olla kannatlik ja lasta asjadel oma loomulikus rütmis kulgeda, samas olemas valmis haarama võimalusi, kui need meie teele satuvad. Me ei tohi unustada, et aeg on piiratud ressurss ja seda tuleb kasutada tarkuse ja tähelepanuga. Elu on imeline teekond, mille iga samm peaks olema täis teadlikkust ja tänulikkust. Meie aja ja energia kasutamine tähendusrikkal viisil on üks suurimaid kingitusi, mida me endale ja teistele pakkuda saame.”