
Ma nägin märke. Väikesi vihjeid. Vaikseid torkeid südames, kui miski tundus valesti. Ta ärritus kiiresti. Tegi nalju minu arvelt. Võttis minu tunded kergekäeliselt. Aga ma armastasin teda – või vähemalt seda ideed temast, mida olin oma peas loonud.
Ma ütlesin endale, et see pole midagi. Et kõigil on veidrused. Et mina ise olen lihtsalt liiga tundlik. Nii ma kõndisingi edasi. Mööda igast lehvivast punasest lipust. Mõnikord jooksin isegi neist mööda, silmad kinni, süda lahti.
Ma uskusin muutustesse. Uskusin, et armastus tähendab kohanemist. Et kui ma armastan piisavalt tugevalt, küll siis kõik paraneb. Aga mida rohkem ma püüdsin, seda rohkem kaotasin iseennast.
Ja ometi ma abiellusin temaga. Kuigi sisimas teadsin – midagi on valesti. Mitte suhe ise, vaid see, kuidas ma end selles tundsin: kahanemas, vaikselt hajumas, lootmas, et ühel päeval tuleb see „päris armastus“, millest unistasin.
See polnud halb abielu. Aga see polnud ka hea. See oli üksildus kahekesi. See oli pidev kompromiss, kus loovutasin oma hääle, tunded ja vajadused, et hoida midagi koos, mis oli juba alguses pragunenud.
Pärast lahkuminekut ei süüdistanud ma teda. Ma süüdistasin iseennast – mitte et oleksin pidanud. Ma lihtsalt õppisin, et kui süda sosistab, tuleb kuulata. Et punased lipud ei kao abielus, need lihtsalt muutuvad suuremaks. Ja et armastus, mis maksab sulle sinu rahu, ei ole seda väärt.
Nüüd ma ei kõnni enam mööda. Nüüd ma peatan end ja küsin: „Kas ma austan end selles hetkes?“ Sest tõeline armastus ei eelda pimedust, vaid selgust. Mitte ohverdamist, vaid jagamist. Ja kõigepealt – ausust iseendaga.