Lõpeta teiste üle kohut mõistmine: tõeline vabadus algab seestpoolt

Vahel kulutame meeletult palju aega ja energiat vaidlustele, arutlustele ja sisemistele monoloogidele selle üle, miks keegi käitus nii või naa. Me analüüsime, kritiseerime, kurdame ja tihti isegi vihastume – justkui teiste inimeste käitumine oleks meie kontrolli all või meie isiklik vastutus. Kuid kui ausalt enda sisse vaadata, siis tuleb tunnistada: kas see kõik viib meid tõepoolest edasi?

Elu on liiga lühike, et raisata seda võitlusele olukordadega, mida me ei saa muuta, ja inimestega, kellel on oma tee, oma kogemused ja oma hingehaavad. Kui lubame endal hakata toitma kadedust, kurjust või viha teiste vastu, siis ei karistata selle eest neid – vaid meid ennast. Need emotsioonid võtavad meie sisemiselt rahult killukese, meie selgusest tumedama tooni ja meie hingest rahu. See, mille me teistele saadame, pöördub alati meie endi juurde tagasi – olgu siis sõnades, mõtetes või tundetasandil.

Kui kritiseerime kedagi teist, näeme temas midagi, mis meis endis on kas peidus või haavatud. Iga kord, kui otsime kellegi puudusi või eksimusi, tasub küsida: miks see mind nii tugevalt puudutab? Miks just see omadus minus ärevust tekitab? Sageli avastame, et probleem pole mitte teises inimeses, vaid meis endis – meie ootustes, meie haavades, meie varjudes.

Igas inimeses, hoolimata tema käitumisest või valikutest, on jumalik säde – midagi puhast, igavikulist ja väärikat. Me ei pea kõiki armastama ega kõigiga nõustuma, kuid me saame valida, kas anname oma tähelepanu sellele sädemele või nende vigadele. Elutarkus seisneb oskuses eristada, mis on tõeliselt oluline, ja millest tasub lihtsalt lahti lasta.

Tõeline vabadus ei tule teiste üle võimu omamisest või nende muutmisest. See tuleb hetkest, mil laseme lahti vajadusest mõista kohut, vajadusest olla alati õigusel, vajadusest võrrelda end kellegagi. See hetk, mil otsustame vaikusest leida rahu ja teistesse suunatud kriitika asemel valida mõistmine, on hetk, mil meie hinge hakkab valgus paistma.

Ära kasvata endas kibedust, sest see mürgitab ainult sinu sisemaailma. Toida mõistmist, armulikkust ja kaastunnet – mitte sellepärast, et teised seda väärivad, vaid sellepärast, et sina väärid rahu.