Mis oleks kui sa teaksid päris kindlasti, et peale seda elu, praegust kehastust lähed sa palju paremasse paika? Kas siis võiksid sa kõike vabamalt ja rahulikumalt võtta? Mis oleks kui kõiki ühel hetkel ees ootav surm, lahkumine oma praegusest füüsilisest kehast oleks tegelikult hoopis vabanemine- kui seda vaid suudetaks võtta loomuliku sündmusena?
Elu eesmärk on välja jõuda püsivasse seisundisse, milles võiksid surra rõõmus- kahetsemata, kartmata, vihkamata ning igatsemata. Elu mõte on elada nii, et kõik vajalik saab tehtud. Hea on välja jõuda sisemisse ning välisesse külluseseisundisse, milles sul on kõik, vajamata mitte midagi ülearust.
Kui surra kahetsedes, siis tuleb muidugi tagasi tulla, uuesti sündida. Kui surra endast maha jäänud asjadesse kinni jäädes, suutmata nendest lahti lasta, siis tuleb tagasi tulla, oma asjadele järele. Ja kui surra paljude endast maha jäänud inimeste pärast kartes või neid igatsedes, siis annab Universum sulle samamoodi uuestisünni näol võimaluse tagasi tulla, oma kalleid taasleidma.
Mõnel inimesel ongi tõelise rahu leidmiseks vaja teenida ning omada palju asju ning raha. Teisel inimesel on vaja rahu leidmiseks omada palju rahulikult olemise aega. Kõik, mis kellegi jaoks tõesti toimib, sobib. Kas oled kunagi mõelnud, et võibolla on hoopis sinu tasases, tavalises olemises just see kõige õigem olemise viis peidus? Õnnelik on alati see, kes on ka sisimas rahul sellega, mis tal on nüüd ja praegu.
Mõned inimesed suudavad rahuhetki leida vaid oma võimete piire kombates, ennast ületades, ennast lõpuni läbi kurnates end lausa ohtu pannes. Siis, näiteks suure melu keskel saabub nende jaoks täielik kohaloluseisund, läbi mille saavad nad sügavaid rahumomente kogeda. Rahukogemusi, rahuhetki otsitakse läbi erinevate tegevuste kasvõi maa või vee alt ning kõrgelt õhust, lausa kosmosest, kuid lõplik rahu on tasakaal. See on kõikide oma sisemiste aspektide vahel rahu sobitamine, kesktee leidmine ning kompromissi saavutamine. Kui see sisemine harmooniaseisund kandub üle ka välisesse, sind ümbritsevasse keskkonda, siis on sellel elumuutvad tagajärjed.
Õhtul, pärast päev otsa ringi tormamist on hea lõpuks voodisse heita. See hetk, mis enne uinumist kogetav on, on tõeline rahuhetk. Samamoodi on seda näiteks peale päev otsa looduses matkamist või peale õues jahedas toimetamist lõpuks sooja vanni või saunalavale jõudmine. Kontrast nende õrnalt vibreerivate rahuhetkede kohaloluenergia ning argipäevase virrvarri vahel on hiiglaslik. Kuid mis oleks, kui selline rahumoment oleks püsiv, saadaks sind põhimõtteliselt alati, enamustes toimingutes, mida sa teed? Sellised rahuhetked on tunnetatavad tänu kõrgemale teadvuse seisundile. Mis oleks kui hetkelistest seisunditest saaks püsiv tasand? See on ühendväljaga üksolemise tunne. See on hetk, kui Universumi armastus voolab tõeliselt läbi sinu.
Miks inimene ei saa niisama rahus olla, miks ta peab kogu aeg kuhugile minema, kellegiga ühendust võtma, võib olla selle pärast, et ta lihtsalt põgeneb enda eest. Või otsib ta tõesti igalt poolt välisest vastuseid, et kuidas leida rahu? Ummisjalu enda eest põgenemisega õnnestub inimesel igal juhul luua sisemist ning välist karmat ehk rahutust juurde. Kui istuda maha ja lihtsalt olla, hakkavad su millalgi kaotadud osad ajapikku iseenesest tagasi tulema. Need enda puudulikku enesearmastusse ning enda eest piisavalt mitte hoolitsemisse kaotatud osad on vajalikud ja kannavad endas tegelikke vastuseid, mida inimene laiast maailmast ning ka teistest inimestest otsib.
Kui inimene otsustaks ja tal on selleks tegelikult ka võimalus, et nüüd on mul kuu aega puhkus ja ma ei tee mitte midagi, siis võib vabalt teisel, kolmandal või kümnendal hommikul ärgates juhtuda, et ta hakkab ilma üldsegi liigselt mõtlemata, pingutamata või plaanimata tegema seda, mida ta tegelikult peaks esmajärjekorras tegema. Lülitudes rahuvoogu, vaigistades oma meele, leides tasakaalu, laskmata oma uitmõtetel enam ennast ning oma elu juhtida, hakkab inimene toimima läbi Kõrgema juhatuse. Siis hakkavad justkui iseenesest inimesega juhtuma õiged asjad. Sa hakkad ise oma reaalsust looma selliseks, nagu on tegelikult sinu jaoks õige ja just selliseks, nagu sinu hing on siia kehastudes parimaks ning õigemaks pidanud. Ning su Kõrgem mina tuleb sulle appi, et otsustavalt, kindlalt kuid kiirustamata hakata sulle looma sellist elu, milles sa leiad oma rahu.
Kõrgema juhatuse järgi tegutsemine on kogetav järgmiselt: Sa istud rahu ja sisemise vaikuse seisundis ja ühel hetkel tõused ning lähed lihtsalt teed mõne ammu edasilükatud asja ära või avad uue taipamise näol justkui imeväel mõne uue ukse. Olgu selleks siis edasilükatud telefonikõne, koristamine või isegi täiesti uue tegevuskava koostamine. Ainus erinevus selles mentaalse loogika järgi toimimisele on see, et sa lähed tegudele samal ajal kui sisemine vaikus säilib. Sind ei pane liikuma mitte mõte, vaid sa läksid ja tegid selle vajaliku teo ära ning sa ei teinud ise isegi otsust, et nii, nüüd ma võtan kätte ja teen selle viimaks ometi ära. Kogu terviklik lahendus kestnud probleemile saabub rahus ja vaikuses, viibides madala sagedusega ajulainete võngetes. Millal selline ümberlülitumine kõrgema juhatuse kuulmisse juhtub, sõltub sellest kui kaua läheb kehal aega enda tervendamiseks, meele rahustamiseks, väljapuhkamiseks ning tasakaalustamiseks.
Samamoodi nagu enda sisemaailma eest, pole ka füüsilise keha ning välise maailma materiaalsete vajaduste eest maises kehastuses pääsemist. Kuid toimides läbi juhatuse, läbi südamehääle hakkavad kõik edasilükatud toimetused justkui imeväel tehtud saama. Kõik, mille sa oled endale läbi ego tahte loonud, saab hakata vaikselt kaduma ja jääb vaid see, mis teenib sinu rahu. Kõik mis sa oled endale eesmärgiks teinud läbi ihalemise või teiste tahte järgi toimimise saab hajuda ja sulle jääb palju vabadust. Mida rohkem on sul vabadust ning aega teha seda, mida tõeliselt pead, seda rohkem on sul rahu. Mis sellel ümberlülitumisel praegu kohe sündida ei lase, on hirm. Kuid iga hirm on ületatav ja selle sügavam algpõhjus leitav. Iga probleemi algpõhjus on sügaval pesitsev varjatud miinuspoole traumeeriv energia, mis inimese sisemist last mõjutab.
See, mis kellegi rahulikuks teeb võib samas igaühe jaoks erinev olla, samamoodi see, mis rahulolu annab. Selge peaks olema, et jutt käib siinkohal lihtsalt tervislikult, puhtalt “veebaasil” elamisest, tõelise sisemise rahu leidmisest. Igasugused abistavad ained ning stimulandid võivad pikemas perspektiivis alati olla tee endast eemale.
Kui sulle annab rahu teiste ennastohverdav abistamine ja tingimusteta teenimine, siis palun, see on väga üllas tee. Kuid inimene võib olla pealtnäha vaimselt väga arenenud- ta suudab olla alati lahke, naeratav, hooliv ning alati valmis teisi aitama, kuid see ei tähenda, et ta on seesmiselt, õnnelik, terve, armastav või rahulolev. Kui inimese rahulolu tuleb enamalt jaolt sellest, et teised on temaga rahul, siis võib olla vaja rahu leidmiseks väga palju ringi sebida.
Vahel on vaja inimesel arenemiseks pikalt olla upakil ja kui keegi talle agressiivselt, ilma palumata appi tuleb ning hakkab tema asju “paremaks” muutma, kaotab “abivajaja” selleläbi endale vajaliku õppetüki õppimise võimaluse. Või võimaluse leida ise hakkama saamise tee. Sest mõnel juhul läheb oma tee ning võimaluste leidmiseks lihtsalt aega, kuid viimaks saabub siiski päästev lahendus. Inimesele tuleb anda valik näiteks lõpuks ise abi otsida ja siis otsib ta seda enamasti enda jaoks õigest kohast.
Inimesel on vahel vaja viibida päris pikalt armetus seisus, et ta saaks aru, mida see olukord, millesse ta on sattunud tegelikult talle öelda tahab. Ja sel ajal pole tegelikult ilus sekkuda enda arusaamadega õigest või valest. Sest lõpuks ei tea vägisi aitaja ka seda, mida teine tegelikult on teinud, et täbarasse seisu jõuda. Tingimusteta armastus kaasab endas kaastunnet ja kui sa ligimest armastad, annad sa talle võimaluse- võimaluse areneda. Ja ühel hetkel, kui see on tema jaoks õige, saab ta ise jalad alla.
Rahuni minemise perioodil tasub hoiduda igasugustest hektilistest siia-sinna liikumistest ja esimese kihu ajel lendu minemisest. Hea on ennast maa külge ankurdada ja lihtsalt oodata… oma aega. Vahel on selleks, et enda sees rahu leida vaja toetajaid välises ilmas, kuniks sisemine rahuseisund kinnistub.
Rahu leidmiseks on tarvis leida oma koht. Rahu leidmiseks on vaja leida oma aeg. Rahu leidmiseks on vaja leida oma tee, mida mööda käia. Rahu leidmiseks on vaja leida tegevus, mis rahu annab. Rahu leidmiseks on vaja korraldada enda elu, mitte teiste oma. Rahu leidmiseks on vaja ennast armastada ja enda eest hoolitseda. Ning vahel on rahu leidmiseks vaja maailm üle kavaldada ja luua endale ajutiselt sobiv uus reaalsus, milles saad sügavuti terveneda. Ja rahu leidmiseks on vaja eelkõige leida ennast. Seejärel võib lisada enda ellu uue endaga tõeliselt sobiva inimese. Kui sul seda kõike leitud pole, kuid sa soovid siiski hakata tõelise rahu poole liikuma, siis alusta praegu sind mitteteeniva lahti laskmistest.
Tegelikult ei ole teel rahu poole see, et sa teatud perioodi jooksul ei taha mitte midagi, üldsegi paha. Mitte midagi tegemist toetab mitte midagi tahtmine väga mõnusalt. Tahtes teatud aja rahulikult mitte midagi tahta, leiad sa ühel hetkel selle, mida sa tõeliselt tahad. Hea pole tihtipeale tahta ka seda, mida keegi teine tahab. Hea on kui saad oma tahtmistega oodata. Esimene, teine või isegi kolmas asi, mis tundub õige ja hea tahmisena, võib seda mitte olla.
Selle tee äratundmine ja sellel otsustavalt käima hakkamine, mis on sulle määratud, annab sulle üsna koheselt hingerahu, sest hing näeb, et sa oled viimaks ometi otsustanud õigele teele asuda. Esimese sammuna on vaja loomulikult vabaneda segavatest ja ebakõlalistest, enda sisse kogutud energiatest. See vabanemiste periood võib olla üsna turbulentne, kuid tunnetades sügavuti eesootava püsiva tõelise rahu lähenemist võid leida endas jõu kõigega kohtuda.
Mis on kellegi tee? Võibolla meeldib sulle näiteks matkata, kuid sedagi lihtsalt, tasaselt, käies lihtsaid radu. Vastus peitub alati tegelikult siinsamas lähedal. Õnnelik on see, kes leiab oma rahu ja õnne siitsamast, kas või oma maja tagusest metsatukast koeraga jalutades. Õnnis on see, kes ei pea rahu leidmiseks tingimata kusagile kaugele, seitsme maa ja mere taha sõitma.
Kas on asju, mis käivad sinu käes kergesti? Kas sa suudad näiteks ilusasti sokke kududa, pilte joonistada, tunned taimi, ravimtaimi, oskad mingeid masinaid parandada, oskad küpsetada midagi imemaitsvat, tublisti köögis toimetada, oskad ilusaid fotosid klõpsata või isegi tuba ning autot koristada, nii et kõik on pärast tõesti ilusti korras. Igaljuhul tea, et need kõik on väga erilised anded ja seda ei tasu võtta üldsegi iseenesestmõistetavana. Mõni niiöelda lihtne asi: hoidise valmistamine, tapeedi panemine, puude lõhkumine, osav näputöö ja nii edasi, kõik see, mida sina suudad kergusega, ei pruugi olla mõne teise jaoks kaugeltki niisama lihtne. Räägitakse lihtsuse võlujõust ja need väikesed saladused, tarkused, mida iga inimene on enda toimetusi tehes omandanud ja ilma milleta ei saaks tema toimimine olla sedavõrd ladus, on elamise maagia. Väga palju sinus, mida sa oma igapäevatoimetustes iseenesest mõistetavaks pead, on tegelikult anne, suur kunst, imeline oskus.
Püüa leida oma ime lihtsalt olemises sina ise. Sa oled oma ande kunagi omandanud läbi kogemuste ja see on olnud väga oluline tee, mis on sind milleski, ükskõik siis milles, meisterlikuks teinud. Õpi hindama seda, mis tuleb sul hästi välja. Hea on õppida neid väikeseid enda imetegusid märkama. Selline eriline oskus millegagi ülihästi toime tulla on igaühel. Olgu see nii lihtne kui tahes. Ja see võibki olla see ankur ja vundament, millele hakata oma rahu ja rahulolu ehitama.
Mõnel juhul vajab leitud sügav rahuseisund harjumist, aga kui inimene on tõelist rahu kogeda saanud, siis pole ühel hetkel muud enam nagu vajagi. Juba tänasest võib kõik olla hea ja uus, hakates ehk vaid lihtsamini olema ja leides oma võlumise jõu kõige lihtsamatest tegemistest.
