Lähedus…

Lähedus on iga inimese üks põhivajadusi – see on soov tunda sügavat sidet ja olla tõeliselt mõistetud. Siiski on meis peidus mitmeid esmapilgul varjatuks jäävaid tegureid, mis niisama lihtsalt lähedust kogeda ei võimalda. Nii nagu kõik muu siin ilmas – armastus, õnn, rahulolu, hoolitsus või väärikus – algab ka lähedus kõigepealt meie sees. Selleks, et osata pakkuda ja vastu võtta lähedust, luua kellegagi tähendusrikas side, tuleb seda osata teha endaga ja enda sees. See tähendab lõpetada põgenemine enda eest ja võtta kätte julgus vaadata endale otsa ja astuda eelkõige iseendaga lähedasse kontakti.

Kui inimeses on palju varjatud külgi ehk osi, mida ta ei ole endale iseenda juurde kuuluvatena teadvustanud ja mis jäävad seega välja tema enda peas loodud identiteedist, siis on temas palju nn “blind spot”-tüüpi augukesi, mis ei võimalda tal tõelist lähedust kogeda.

Näiteks inimesel on arvamus, et ta on heasoovlik ja seega tekib tema peas loogiline järeldus, et ta ei tee kunagi kellelegi meelega kurja. See on aga pettekujutelm, sest “hea” ja “kuri” ei ole universaalsed mõisted, vaid subjektiivsed kategooriad. Mis ühe arvates on hea, võib teise jaoks olla kuri ja igas inimeses on potentsiaal mõlemaks. Kui oma identiteedist puhastada sellised kategoorilised iseloomujooned, mis nö vastavad mingile abstraktsele ideaalile, siis me tajume iseennast palju inimlikuma, surelikuma ja lihtsamana.

Siis me ei aseta iseennast kuskile pjedestaalile, et “mina olen hea, õilis ja aus” ning seetõttu on mul õigus teistelt sama nõuda või teisi noomida ja korrale kutsuda. Siis me teame, et see, mida näeme teistes inimestes, on kõik ka meis endis. Meie võimalus ja valik seisneb aga selles, mis moodi me soovime käituda ja olla nii siis iseenda kui teistega. Ja see eeldab vastutuse võtmist enda eest – me ei saa kunagi kontrollida, kuidas mõtlevad või käituvad teised, aga me saame alati reguleerida seda, kuidas ise käitume ja kuidas teiste suhtes reageerime.

Nii ongi mõistetav, et inimesed kõik küll vajavad lähedust ja intiimset kontakti nii iseenda kui teisega, kuid ei ole võimelised seda kogema seni, kuni nad ei ole lahti lasknud oma ideaalidest, oma pettekujutelmadest ja oma hirmust paista mitte täiuslik. Nii ongi nad võimelised armastust ja lähedust kogema vaid distantsilt – imetluse kaudu. Imetlus on mingi ilusa ideaali alal hoidmine ja selle ilusaks rääkimine. Imetlus on kauge, külm, mentaalne ja ebarealistlik. Nii on imetlus läheduse vastand. Lähedus on soe, lihtne, tõeline, puudutav, kogetav siin ja praegu.

Imetlus tuleb egost, lähedus tuleb südamest. Imetlus jääb alati kaugusesse, sest ta toitub ihalemisest. Ja ihaldada saab midagi kättesaamatut ehk siis imetlusele jääb armastus, soojus ja lähedus alati kättesaamatusse kaugusesse, sest kui kauge ihaldusobjekt tuleks korraga lähedale, siis imetlus sureks ja lakkaks olemast. Et aga oleks, mida ihaldada ja imetleda, peab säilima see objekt ja too peab jääma meist ohutusse kaugusesse, sest siis me saame teda eemalt imetleda ja ta ei puuduta meis kogemata midagi, millega me ei ole valmis kohtuma.

Lähedus aga vastupidi puudutab hästi palju ja kõiki osi, tal ei ole piire, ta poeb hästi lähedale ja haarab oma embusesse kõik, mida ta teelt leiab. Lähedus ehk armastus ei vaata silmadega ja distantsilt, vaid vaatab südamega ja luubiga. Lähedus loob ruumi kasvamiseks, arenguks ning armastuse suurenemiseks enda sees ja nii ka siis loomuldasa teise vastu.

Nii on ka mõistetav, et tõeline lähedus, avali olek ja maskideta armastamine tunduvad esmapilgul väga hirmutavad. Ja tunduvad seda meie egole, kes siis tunneb end kohe kõrvale lükatu ja vähetähtsana, sest ta ei saa enam oma imetluse, külmuse ja distantsuse praadi limpsata. Meie hing aga ei karda seda üldse, vaid januneb selle järele, sest lähedus ja tõeline kontakt iseenda ja teisega on midagi, mis annab meie elule mõtte ja sisu. Tõeliselt tunda, kogeda, olla puudutatud – need on väärtused, mida otsitakse terve elu ja mida igatsetakse kahetsustundes taga vanuigi. Astudes oma egost läbi, valides hirmu asemel armastuse, riskime kogu oma identiteedi (ja see on siis võltsidentiteet!) lagunemisega, kuid saame vastu midagi hoopis hinnalisemat – tõelise südamete kokkusulamise. Ja sulada julgeb see, kes on kõigepealt sulanud iseendas – saanud lähedaseks iseenda ego ja iseenda hingega. Tunnistanud nende olemasolu ja oma tõelisi vajadusi.

Kui seda veel ei ole julgetud teha või ei julgetagi mitte kunagi, siis on tavapärane, et lähedust vaid mängitakse. Hoitakse kramplikult kinni käest, hoitakse alal kindlaid traditsioone, korraldatakse rituaale ja püütakse iga hinna eest iseendale ja teistele tõestada, et me oleme koos, me oleme lähedased, me armastame. Kuid tegelikkuses tuntakse tühjust ja igatsust südames ning kurbus vaid kasvab, sest on väga raske elada rahuldustpakkuvat ja tõeliselt toitvat elu, kui hulk energiat kulub pidevalt sellele, et hoida alal tühjust ehk võltsturvatunnet enda sees. Aga lähedust ei saa muudmoodi kogeda, kui täiega selle sisse astudes justkui tundmatusse rabalaukasse, selle jaoks iseendas valmisolekut luues, seda ise pakkudes ja seda päriselt olles. Lähedust, nagu armastustki, ei saa aga kunagi kelleltki nõuda, sest keegi teine ei ole kohustatud täitma “auke” meie sees peale meie enda. Ja see nõuabki julgust – näha ennast päriselt, koos oma arengukohtadega, ilma illusioonide loorita.

Vaid tõeliselt julge saab öelda: “Selline ma olen ja ma julgen Sulle näidata enda kõiki külgi, ka neid, mida ma veel ise hästi ei tunne ega armastada ei oska. Ma soovin Sinuga koos ennast avastada ja aidata avaneda ning areneda ka Sinul, sest ma tean, et vaid nii saame koos kasvatada armastust, mõistmist ja lähedust meie vahel. Ma tean, et selleks pean ma olema alati aus, alati avatud ja alati alasti. Ja ma julgen kõike seda, sest ma tunnen, et Sinagi soovid minuga olla just niisama aus, avatud ja alasti”.

Seda öelda saab aga vaid see, kes julgeb valida hirmu, kontrollimise ja ego asemel astumise oma maski varjust valguse kätte suundudes sinna, kus elavad tõeline armastus, rõõm, soojus ja lähedus.