Kurbus tuleb sageli ootamatult, nagu vihm, mis langeb üle palava suvepäeva. Ta on raske, tihe ja märg, ning mõnikord tahaks lihtsalt peitu pugeda, et tema külmus ei puudutaks. Süda ahistab, meel otsib vastuseid, ja tundub, et valu ei lõpe kunagi.
Kuid kurbus on ka õpetaja. Ta näitab, kui sügavalt suudad tunda, kui tundlik on su hing ja kui tugev oled sa, et kannatada ja ikkagi edasi liikuda. Iga pisar, iga vaikne hetk, kus istud omavalu kõrval, on samm lähemale rahule, mis ei ole tühjus, vaid sügav sisemine tasakaal.
Hinge rahu ei ilmu korraga ega vali meid üheselt. Ta tuleb tasapisi, nagu hommik, mis aeglaselt hajutab öise pimeduse. Ta tuleb läbi aktsepteerimise: aktsepteerime kurbust, aktsepteerime iseennast, aktsepteerime, et kõik tunne on mööduv. Ja just siis, kui sa lubad endal olla haavatav, mõistad, et rahu ei ole puudumine valu, vaid rahulikkus selle keskel.
Lõpuks hingab hing kergemalt. Kurbus ei kao, ta muutub hellaks kaaslaseks, kes õpetab, armastab ja juhatab sind tagasi valguse poole. Selles rahus sünnib tarkus: elu on kõikide tunnete kogum, ja isegi kõige sügavam kurbus võib viia hinge rahuni.
🔮 Kui see sõnum Sind puudutas, jaga seda ka oma sõpradega!
Aidates teistel leida valgust, tood valgust ka enda ellu. Vajuta "Jaga" ja lase headusel levida.
