Kurbus ei tee lärmi. Ta ei karju ega purusta pudeleid, ta lihtsalt istub vaikselt su sees ja võtab iga päev killukese su elujõust. Keegi ei kuule teda, sest ta on peidus naeratuste ja “mul on kõik korras” vastuste taga. Aga ta töötab väsimatult – aeglaselt, tasakesi, kuni ühel hetkel hakkad tundma, et maailm on tuhm ja hing on tühi.
Kurbus on nagu nähtamatu haigus, mille vastu ei kirjutata välja tablette ega antud puhkust. Selle vastu aitab ainult mõistmine – tõeline, soe ja aus tähelepanu. Mitte “kuidas sul läheb?” möödaminnes, vaid päriselt kuulamine, kui keegi ütleb “ma olen väsinud”.
Me unustame liiga tihti, et kõige valusamad lahingud käivad vaikselt – mitte väljaspool, vaid inimese enda sees. Need, kes naeratavad kõige rohkem, võivad olla need, kelle sees on kõige suurem tühjus.
Kurbus ei tapa kohe. Ta võtab hinge tükikaupa, kuni süda ei jaksa enam tunda. Seepärast peaksime iga päev meeles pidama: vahel võib lihtne kallistus või soe sõna päästa elu, mida murendab just see nähtamatu, vaikne valu.
Olge Hoitud!
🔮 Kui see sõnum Sind puudutas, jaga seda ka oma sõpradega!
Aidates teistel leida valgust, tood valgust ka enda ellu. Vajuta "Jaga" ja lase headusel levida.
