Kuidas vabaneda kurnavatest mõtetest…

Naljakas lugu on see, et meie peas võivad ringi käia igasugused mõtted, need võivad olla päris mõistlikud, aga ka täiesti absurdsed ning mitte tõele vastavad, aga ometi usume automaatselt kõiki neid. Tegelikult me ei pane isegi enamjaolt tähele, et mõtleme. Oleme täielikult oma mõttemeelega samastunud ja võtame tõsiselt kõike, mida mõtlemine kui mentaalne protsess meile parasjagu ette söödab. Vabalt võib see meile ette sööta kakskümmend korda päevas ühte ja sama möödunud sündmust, näiteks, kuidas mul oli vestlus kellegagi või käisin mõnel üritusel. Ja iga kord kui see mõte jälle tuleb, lähen sellega kaasa ja nii mõtlengi kakskümmend korda päevas sellest möödunud sündmusest ja panen oma aega ning energiat sellesse. Selline protsess toimub kogu aeg: tuleb mingi mõte, haaran sellest kinni, tundub, et pean seda mõtlema ja siis mõtlengi. Nii läheb väga palju energiat lihtsalt mõtlemisse ja suur osa neist mõtetest on täiesti ebavajalikud ja väsitavad.

Mõte kutsub esile emotsionaalse reaktsiooni. Rõõmus mälestus või unistus tekitab rõõmsa tunde. Konfliktse olukorra meenutamine muudab mind vihaseks. Iga mõttega kaasneb ka mingi tunne. Kui mõte on lihtsalt väsitav, siis tunne on juba palju tugevama jõuga ja sunnib tegutsema. Näiteks võin ajada juttu mõne inimesega ning järsku mõtlen, et see, mida ta räägib, on täiesti vale. Vihastun ja tunnen, et pean talle vihaselt vastama. Mõte, tunne, reaktsioon. Ja mul justkui polegi valikut, kas reageerida või mitte. Mõte ja tunne juhivad mind.

Kuidas hakata ise juhtima? Kuidas märgata oma mõtteid, nende tagajärjel tekkinud tundeid ning valida teadlikult, kas ja kuidas selles olukorras reageerida? Ja kuidas ometi leida “stopp” nupp, et lasta peal vahepeal puhata ning kogeda täielikku sisemist vaikust? Tegelikult on nipp väga lihtne, aga vajab järjekindlat harjutamist. Selleks, et vabaneda kurnavatest mõtetest, on vaja minna neid ära kuulama. See käib nii: võtan endale viis minutit vaikseks olemiseks. Istun ja jälgin, mis mõtted mu pähe tulevad. Kui tuleb mõte, siis lihtsalt kuulan ja jälgin, mis see mõte on ning millised teised mõtted ja tunded sellega kaansevad. Näiteks tuleb mõte:”Ma ei ole praegu absoluutselt oma eluga rahul.” Tavaliselt usuksin seda mõtet kohe, kurvastaksin ja langeksin ehk isegi enesehaletsusse. Aga nüüd lihtsalt märkan, et ahhaa, mul on selline mõte. Kuulan edasi. “Mitte miski pole hästi.” Võib-olla kaasneb sellega ka kurbusetunne. Märkan, et tunnen nüüd ennast kurvalt. Vaatan, mis mõte järgmisena pähe tuleb. See võib olla hoopis mingi meenutus või tulevikustsenaarium ja võib-olla hoopis teisel teemal. Mõttemeel söödab meile ette sadu mõtteid läbisegi, hüppab ühelt teemalt teisele, analüüsib midagi tõsiselt ja järgmisel hetkel loob mõne täiesti absurdse pildi või kujutluse. Kui me oma mõtteid ära ei kuula, siis hüppame koos oma meelega ühelt mättalt teisele, kõik läbisegi nagu pudru ja kapsad ja usume kõike, mis meile ette söödetakse.

Tegelikult võib päris palju nalja saada, kui võtta hetk ja kuulata mõni oma mõte ära. Proovi kohe järgi. Võta viis minutit ja kuula oma mõtted ära. Vaata, kas sa päriselt ka usud neid. Ja kui usud, siis kas sul on vaja neid uskuda? Tahad sa neid mõtteid mõelda või tahaksid ise otsustada, mida mõtled? Võib-olla tahaksid vahepeal üldse mitte mõelda. Milline puhkus see võiks veel olla! Oluline on aga meeles pidada, et püsivat abi pole sellest, kui sa katkestad, surud alla või muudad ümber oma kurnava mõtte. Tähtis on justnimelt rahulikult kõik mõtted ära kuulata. Nii kui hakkad teadlikult oma mõtet kuulama, peatub see iseenesest ja tekib vaikus. Ainult siis, kui sa kuulad mõtte ära, saad selle mõju alt vabaks. Mõtet ära kuulates märkad, et see ongi lihtsalt üks mõte. Keegi justkui räägib sinu pea sees ja sina saad seda lihtsalt kuulata. Sa ei usu enam kõike, mida see keegi seal räägib ja ei reageeri kohe igale mõttele. Kui mõtte alla surud või katkestad, siis sa ei näe mõtlemise illusiooni läbi ja oled ikkagi selle poolt juhitud. Tekib tunne, et ma ei tohi nüüd enam seda mõelda, pean hoopis teisiti mõtlema. Mis on iseenesest ju ka kõigest üks mõte. Ainult mõtte ärakuulamine teeb sind täiesti vabaks. Ja mis veelgi olulisem: mõtet kuulates ja märgates, et sina oled vaid kuulaja, hakkad aimu saama, kes sa päriselt oled ja kes ei ole.

Kõiki oma mõtteid uskudes ja lubades neil ennast juhtida põhjustad kannatust endale ja väga tihti ka teistele inimestele. Kui tahaksid kogeda rohkem rahu enda sees ja oma elus, siis võta need viis minutit, mida tihedamini, seda parem, ja lihtsalt kuula, mis see on sinu peas, mis sind juhib. Mis see on, millele sa reageerid ja mida usud. Sisemine vabadus ja vaikus on siinsamas, kohe kättesaadav, kui see ainult valida.