Kuidas armastus ja süüdsus võivad viia ootamatute ja valusate otsusteni

Ma olin just koju jõudnud, kui mu naine kattis lauda õhtusöögiks. Tundsin, et midagi tuleb öelda, kuid sõnad ei tulnudki. Üks hetk muutus kogu õhkkond pingeliseks ja ma ütlesin talle: “Ma pean sulle midagi rääkima.”

Ta istus ja alustas söömist, vaikides. Tema silmad ütlesid rohkem kui sõnad. Need olid täis küsimusi ja valu. Mul ei olnud vastuseid, kuid mu südamel oli midagi, mida ma ei saanud enam kinni hoida. Pidin talle ütlema, et ma tahan lahutada.

Tükk aega ei saanud ma midagi öelda. Ta kuulas mind ja küsis, “Miks ometi?” Aga ma ei suutnud talle vastata. Ta vihastas ja karjus: “Sa pole isegi mingi mees!”

Sel õhtul ei rääkinud me enam midagi. Ma teadisin, et ta soovib teada, mis meie abielus juhtunud oli. Aga ma ei osanud talle midagi öelda, sest armastasin kedagi teist. Mu naine oli saanud mulle võõraks, ja see haiget tegi.

Süüdistasin ennast ja püüdsin vähemalt lahutuse tingimused paika panna. Mul oli plaan, et jätta talle maja ja auto, et ta saaks alustada uut elu. Ta vaatas neid pabereid ja siis rebis need puruks. “Miks sa arvad, et mul midagi sinult vaja on?” küsis ta.

Me olime olnud abielus kümme aastat. Kuid kuidagi oli meie vahel kõik muutunud. Ta oli saanud mulle võõraks, kuigi ma teadsin, et ta oli andnud oma parima. Ma ei suutnud taluda oma süüd. Mu naine nuttis. Minu jaoks oli see vabastus, kuid samas valus teadmine.

Järgmisel päeval, kui ma koju jõudsin, istus ta laua taga ja kirjutas midagi. Ma ei olnud näljane, vaid lihtsalt tühi. Läksin otse magama. Olin väsinud kõigist vaieldud sõnadest, kõigist kahtlustest. Ma olin veetnud kogu päeva teise naisega.

Öösel ärkasin ja nägin teda endiselt kirjutamas. Keerutasin külje peale ja üritasin magama jääda. Hommikul esitas ta oma tingimused – mitte midagi materiaalselt, vaid ainult kuu mõtlemisaega. Ja kõige tähtsam – selle kuu jooksul soovis ta, et me jätkaksime kooselu nagu enne, et meie poeg ei saaks teada meie probleemidest.

Mulle see sobis, kuid ta lisas veel ühe soovi. Ta tahtis, et ma tooksin teda sülle iga hommik magamistoast välisukseni, nagu meie pulmapäeval. Keerasin õlgu, kuid nõustusin – oli ju minu süü, et me nii kaugele jõudsime.

Esimesed päevad olid kohmakad. Meie vahel oli juba pikka aega puudunud füüsiline kontakt. Kui ma ta esimesel päeval sülle võtsin, olime mõlemad pinges. Poeg plaksutas meie taga, nähes, kuidas ma oma naist kandsin. Tema sõnad valmistasid mulle haiget. Olin murdunud, aga seda oli raske endale tunnistada.

Kuid päevad möödusid ja midagi hakkas muutuma. Tundsin oma naise keha endale lähemal, tema kergust, kuid samas ka muutusi – kortsud ja hallid juuksed, kõik see, mis oli ajaga juhtunud. Tundsin, kuidas me vaheline intiimsus ja ühendus hakkasid tagasi tulema.

Viiel ja kuuendal päeval oli juba lihtsam. Naise kehakaalu kaotus pani mind muretsema – ta oli saanud liiga kõhnaks. Ta oli palju kannatanud, ilma et mina oleksin seda märganud. Kõik oli mulle segaduses, kuid üks asi oli selge: ma ei olnud oma naist piisavalt väärtustanud.

Pärast kuu möödumist ja meie igapäevase rutiini tagasi toomist olin valmis oma elu muutma. Ma olin valmis lõpetama oma suhte teise naisega. Ma ei tahtnud lahutada.

Jõudsin lillepoest kodu ja plaanisin oma naisele suure üllatuse teha – kimbu lilli ja kaardi, millele ma kirjutasin: “Ma kannan sind igal hommikul süles, kuni surm meid lahutab.”

Kui ma jõudsin koju, olin üllatunud. Naine ei olnud enam elus. Ta oli pidanud raskelt haigusega võitlema, kuid oli valinud mitte öelda mulle, sest ta ei tahtnud, et see meie poega kahjustaks. Tema viimased päevad olid möödunud teadmises, et ta ei saa mind oma südamesse tagasi, kuid ta soovis, et ma oleksin hea isa meie lapsele.

Kõik, mida ma olen oma elus pidanud oluliseks, tundus nüüd tühine. Raha, maja, auto – kõik see ei oma mingit tähtsust, kui pole armastust ja ühiseid hetki. Väiksed pisiasjad, need hetkede väärtus, mida me tihti unustame, on need, mis lõpuks tähendavad kõige rohkem.

Ärge kunagi unustage, et armastus ja hoolivus on need, mis hoiavad pereliikmed koos. Andke aega ja pühendumust neile, keda armastate, sest just nende väikeste tegude kaudu loome kõige väärtuslikumaid mälestusi.