Kui tunned, et sina oled alati see, kes hoolib rohkem, peatub selles kohas midagi väga olulist. Mitte sellepärast, et hoolimine oleks vale, vaid seetõttu, et armastus ei peaks kunagi muutuma kohaks, kus sa kaotad iseenda. Armastus, mis nõuab, et sa vaikiksid, painutaksid end väiksemaks või loobuksid oma tõest, ei ole armastus. See on sõltuvus, hirm ja lootus korraga – segu, mis seob, aga ei toida.
Tõeline armastus ei pane sind küsima, kas sa oled piisav. See ei tekita tunnet, et pead pingutama, tõestama või ootama, millal sind märgatakse. Õige inimene ei jäta sind kunagi seisma ukse taha, lootuses, et ehk täna avatakse. Ta ei kasuta vaikust relvana ega hoia sind ebakindluses, sest armastus ei toida end segadusest.
Armastus ei ole võitlus. See ei ole maraton, kus ainult üks jookseb ja teine vaatab. See ei ole mäng, kus reeglid muutuvad iga kord, kui sa hakkad end turvaliselt tundma. Armastus on kahe hinge teadlik ja vabatahtlik liikumine teineteise poole, ilma sunduse ja hirmuta. See on kohtumine poolel teel, kus mõlemad tahavad kohal olla, mitte ei pea.
Kui sa pead pidevalt loobuma iseendast, et keegi jääks, siis ei hoia sa armastust elus – sa hoiad elus valu. Ja armastus ei peaks kunagi maksma sinu rahu, eneseväärikust ega sisemist vaikust. Õige armastus ei küsi sinult ohvrit, vaid kutsub sind olema täies tões see, kes sa oled.
🔮 Kui see sõnum Sind puudutas, jaga seda ka oma sõpradega!
Aidates teistel leida valgust, tood valgust ka enda ellu. Vajuta "Jaga" ja lase headusel levida.
