Üks kõige okkalisemaid ja raskemaid asju, mis inimestel elus ette võib tulla, on kurjusele lahkusega vastamine ja andestamatu andestamine.
Meile meeldib lugeda lugusid inimestest, kes on vastanud vihkamisele armastusega, aga kui sedasama nõutakse meilt isiklikult, näib meie esimene vastus olevat kas viha, ängistus (hirm või ahastus), depressioon, õiguse nõudmine, raev, jne.
Kui tahad elada pikka ja õnnelikku elu, siis andesta andestamatu. See on kõige lahkem asi, mida võid enese heaks teha.
Sinu vaenlane ei pruugi väärida seda, et annad talle andeks kogu selle valu ja kurbuse ning kõik need kannatused, mida ta tahtlikult sulle põhjustas, aga sina väärid sellest kurjusest vabanemist.
Nagu Ann Landers on sageli öelnud: “Viha on nagu hape. See kahjustab anumat, kus seda hoitakse, ja hävitab anuma, millele seda valatakse.” Andestamine ei tähenda väära käitumisega leppimist.
Kui sulle haiget teinud inimene soovib sinuga ära leppida, peab ta sellesse andma ka endapoolse panuse: sinu ees siiralt vabandust paluma, lubama tehtud viga (või sarnaseid vigu) enam mitte korrata, üleastumise sulle heastama ja sulle aega andma.
Kui sa ka ei näe siirast patukahetsust, siis mõista, et sellele inimesele andestamine teeb head ainult sulle, mitte süüdlasele.
Andestamine on raske, aga sisimas vaenuga elamine veel raskem. Kui hoiad vaenu sügaval enda sees, siis võib see muutuda ohtlikuks ja teha inimestele haiget viisil, mida sa ette ei pruugi näha.
