Ma poleks iial uskunud, et satun sellisesse olukorda. Ja mis kõige raskem – ma ei tea, kuidas sellega toime tulla. Ma ei tea, kuidas sellesse suhtuda, keda kuulata, keda uskuda ja keda valida.
Kolm kuud tagasi lahkus mu äi ootamatult pere juurest. Ilma eelneva märgita, ilma selgituseta. Lihtsalt ühel hommikul pakkis ta oma asjad ja läks. See oli šokk. Ämm vajus justkui kokku – nuttis päevade kaupa, kaotas isu, kehakaalu, lootuse. Meie abikaasaga toetasime teda, nii hästi kui oskasime. Ka mu mees oli murtud. Tema vanemad olid koos elanud üle kolmekümne aasta – terve elu –, ja nüüd lihtsalt… lõpp.
Tol hetkel mõtlesime, et äkki on tegemist keskeakriisiga. Äkki on keegi uus. Äkki tahab ta alustada puhtalt lehelt. Aga tõde osutus veelgi ootamatumaks. Palju ootamatumaks… ja palju lähedasemaks, kui me oleksime iial osanud arvata.
Nädal hiljem tuli välja, kuhu äi läks. Mitte hotelli. Mitte töökaaslase juurde. Mitte uue armastuse otsingule.
Ta läks minu ema juurde. Jah, täpselt nii. Ta ei lahkunud lihtsalt kodust – ta kolis minu ema juurde. Ja nüüd elavad nad koos. Paarina.
Kui see info meieni jõudis, tardus kogu meie maailm. Ämm oli taas murdumas, mees purskas vihast. Ja mina? Ma ei suutnud mõelda, hingata, tunda. Täielik segadus. Olime abikaasaga olnud koos pea kümme aastat. Meie vanemad tundsid teineteist hästi – perepidudel, sünnipäevadel, mõnikord isegi istuti samas lauas. Aga miski, mitte ükski pilk, mitte ükski hetk ei andnud aimu, et midagi sellist võiks juhtuda. Mitte kunagi.
Mu ema on olnud aastaid üksinda. Isa kadus meie elust ammu, kui ma olin alles väike. Hiljem oli tal küll üks lühem suhe, aga ka see lõppes. Ta ei kurtnud, ei sulgunud endasse. Ta oli alati tugev, väärikas, iseseisev. Ma imetlesin teda. Ja nüüd… ma ei tea, mida temas näha.
Püüdsin temaga rääkida. Ta oli rahulik, isegi peaaegu leebe. Ütles, et nad lihtsalt leidsid teineteist. Mõistmist. Soojust. Et see polnud kellegi vastu, vaid lihtsalt… nende kahe vahel. Et armastus ei küsi aega ega sobivust. Aga mida see mulle annab?
Ma olen kahe tule vahel. Ämm ei taha, et me enam „nendega“ suhtleksime. Ema ootab mõistmist. Mees ei suuda vaadata ei oma isa ega minu ema poole – ja mina ei suuda vaadata iseenda sisse, ilma et ei komistaks segaduse, viha ja süütunde otsa.
Meie abielu on nagu habras klaasnõu, mis võib iga hetk puruneda. Me ei räägi. Tema kannab endas viha, mina aga mingit imelikku süüd – kuigi see ei ole minu tegu. Aga tunne, et reetsin kõiki korraga, ei lähe kuhugi.
Mõnikord tahaksin lihtsalt lapsed kokku pakkida ja kaduda paariks päevaks. Vaikusesse. Rahusse. Eemale sellest kõigest, mis ei tundu enam kodune ega turvaline.
Ma ei tea, mida teha. Kas aktsepteerida ema valikut, et mitte kaotada teda? Või seista oma abikaasa kõrval, riskides sellega, et ema jääb igaveseks seljataha?
Ma ei tea enam, kus lõpeb pere ja kus algab reetmine. Kus on piir armastuse ja hävituse vahel. Aga üks on kindel – keegi meist ei jää pärast seda endiseks.
🔮 Kui see sõnum Sind puudutas, jaga seda ka oma sõpradega!
Aidates teistel leida valgust, tood valgust ka enda ellu. Vajuta "Jaga" ja lase headusel levida.
