Kui naine õpib vaikuses end kuulama, algab tema tõeline tugevus

On hetki, mil naine ei vaja vastuseid, vaid vaikust. Mitte tühjust, vaid sellist vaikust, mis hoiab. Vaikust, kus ei küsita, miks sa oled väsinud, miks sa oled muutunud, miks sa enam ei jaksa naeratada. See on ruum, kus sa ei pea ennast õigustama ega selgitama, miks su süda tunneb rohkem kui sõnad suudavad kanda.

Naise hing kogub elu jooksul kihte. Mõned neist on loodud armastusest, mõned pettumusest, mõned ootamisest. Iga kord, kui sa oled olnud tugev siis, kui tegelikult tahtsid olla hoitud, on üks kiht juurde kasvanud. See ei tee sind külmaks. See teeb sind sügavaks. Ja sügavus on midagi, mida maailm tihti ei mõista, aga hing tunneb kohe ära.

On aegu, mil naine tõmbub tagasi mitte sellepärast, et ta ei hooli, vaid sellepärast, et ta hoolib liiga palju. Ta õpib vaikselt eristama, kus ta annab armastust ja kus ta kaotab iseennast. See ei ole eemaldumine, vaid küpsemine. See on hetk, mil ta hakkab kuulama enda sisemist rütmi, mitte teiste ootusi.

Naise hing ei murdu kergesti, kuid ta väsib, kui teda ei märgata. Mitte suurte tegude puudumise pärast, vaid väikese mõistmise nappuse tõttu. Ta vajab teadmist, et tema tundlikkus ei ole koorem, vaid kingitus. Et tema vaikus ei ole karistus, vaid palve rahu järele.

On ilus hetk, kui naine mõistab, et ta ei pea enam kõike kandma. Et ta võib lasta lahti rollidest, mis ei ole enam tema omad. Et ta võib olla korraga õrn ja tugev, vaikne ja vankumatu. See äratundmine ei tule valjult. See tuleb rahuna, mis jääb.

Naise hing paraneb siis, kui ta lubab endal olla täpselt see, kes ta parasjagu on. Ilma surve, ilma süütunde, ilma vajaduseta end parandada. Sest temas ei ole midagi katki. On ainult sügavus, mis ootab, et seda austataks.

Ja kui naine jõuab sellesse kohta, kus ta enam ei jookse, ei tõesta ega päästa, vaid lihtsalt on, siis hakkab elu talle vastama teistsugusel viisil. Pehmemalt. Ausamalt. Nii, nagu hing on alati oodanud.
Loe teisi mõtteterasi SIIT