Mõned inimesed elavad päevast päeva tundega, nagu nad oleksid maailmas olemas vaid taustaks. Nad annavad, kuulavad, naeratavad – ja ometi ei märka keegi, kui nad väsivad. Kui nad vaikivad, ei küsi keegi, miks. Kui nad naeravad, eeldatakse, et kõik on hästi.
Nähtamaks jäämine pole alati sõna otseses mõttes – see on tunne, et su valu ei paista välja. Et su vajadused ei loe. Et su kohalolu ei muuda midagi.
1. Hing, kes alati toetab teisi, vajab ka ise tuge
Kõige tugevamad ei ole alati terved. Tihti just need, kes hoiavad kõiki teisi, on ise kõige väsinumad. Aga nad ei näita seda – sest nad ei taha koormata. Nad usuvad, et teised vajavad rohkem. Nad arvavad, et nad peavad alati tugevad olema.
2. „Kuidas sul PÄRISELT läheb?“ – see küsimus võib päästa rohkem, kui arvad
Paljud vajavad vaid üht: et keegi küsiks päriselt. Ilma kiirustamata. Ilma segamata. Lihtsalt: „Kuidas sa päriselt end tunned?“ Selles peitub maagia. See on kutse rääkida, kutse näidata oma inimlikkust, ilma et see peletaks kedagi eemale.
3. Inimese tõeline kohalolu on kingitus, mida ei saa teeselda
Kui märkad kedagi vaikimas, jää sinna. Kui märkad võltsi naeratust, küsi sügavamalt. Ära jää pinnale. Inimesed vajavad rohkem, kui nad näitavad. Ja vahel võib just sina olla see, kes toob valguse tagasi nende maailma.
🫂 Kui tunned end nähtamatuna, tea – sa oled oluline. Sa oled väärt kuulamist, hoidmist ja märkamist. Ja sa ei pea enam vaikima.
📌 Loe rohkem emotsionaalsete haavade ja hinge tervenemise lugusid: 👉 www.janarkeel.eu
#JanarKeel #Vaikus #Nähtamatus #Hingevalu #Kuulamine #janarkeeleu #SüdamegaElu
