Vahel tekib tunne, et elu oleks palju lihtsam, kui mõned tunded lihtsalt… puuduksid. Ma ei ütleks iial ei rõõmule, kergusele, armastusele, rahulolule – neile tundmustele, mis panevad südame laulma ja keha hingama. Kuid on ka teisi, mis mind justkui painavad – viha, kurbus, hirm, süütunne, kadedus, valu… Tunded, mida tahaks pigem vältida. Ebamugavad, rasked, kohati lausa talumatud. Aga nad on siin. Nad tulevad, jäävad, mõnikord lausa tungivad sisse – ja meie ülesanne on nendega toime tulla.
Üks võimalus tundega “toime tulla” on see kuhugi ära peita. Alla suruda. Suruda sügavale – nii sügavale, et isegi ise ei tunne neid enam. Väliselt saab kõik justkui korda – nägu naeratab, meel on näiliselt rahulik. See tundub nagu kiire lahendus, justkui emotsionaalne pleister, mis aitab edasi minna. Kuid keha ei lase end petta.
Iga alla surutud tunne jääb kehasse kinni kui seisev energia. Nagu tükike külmunud jõge, mis takistab loomulikku voolu. Ajapikku muutub see “seisak” füüsiliseks – valuks, pingeks, haiguseks. Olen ise selle elava näitena – jätsin olulise ütlemata ja mu hääl kadus. Neelasin solvumise alla – hommikul ärkasin kurguvaluga. Tundsin, et saan stressiga hakkama, aga kael kangestus jääpurikaks. Keha räägib, kui hing vaikib.
Olen olnud oma tunnete allasurumise tšempion. Mitte uhkustamiseks, vaid aususeks. Kuid mida rohkem olen end tundma õppinud, seda rohkem olen mõistnud, et emotsioon ei kao, kui talle selg pöörata. Ta lihtsalt kolib sügavamale.
Aga on ka teisi teid.
Olen katsetanud erinevaid viise, kuidas tundeid vabastada – ja avastanud, et üks parimaid on neile väljund anda. Lubada endal nutta. Karjuda. Joonistada oma valu. Taguda patja, joosta tühjaks, tantsida end vabaks. Lapsed teavad seda instinktiivselt – mu vana lasteaiaõpilane viskas alati vihasena oma sokid ja saapad eemale. Ei kellelegi pihta. Lihtsalt ära. Ja siis – naeratus. Vabanemine. Imeline loomulik oskus, mille me täiskasvanuna kipume unustama.
Aga on veel sügavam viis – kohalolek tundes. See tähendab tunde mitte-väljaelamist, vaid täielikku aktsepteerimist. Mitte soovist sellest vabaneda, vaid julgusest sellega olla. Täielikult. Vaikselt. Hingates. Mitte hinnates, mitte mõeldes, vaid tunnetades. Lubades tundeenergial liikuda läbi keha – nii, nagu lained meres tulevad ja lähevad. Ilma kontrollita. Ilma lootuseta, et see kaoks. Ja ometi ta kaob – kui luba anda.
Just see kohalolek on mind aidanud kõige rohkem. Eriti hirmuga. Hirmule vastu astuda ei julge me sageli. Aga kui võtta julgus kokku ja lihtsalt olla selles, siis toimub midagi imelist – hirm lahustub. Vahel isegi haihtub. Mitte võitluse läbi, vaid lubamise kaudu.
Kui see kõik tundub võõras, siis soovitan Colin P. Sissoni raamatut „Sisemine ärkamine. Kohaloleku praktika“. See on õrn, ent jõuline teejuht tundemaailma.
Tunded ei ole meie vaenlased. Nad on sõnumitoojad. Nad juhatavad meid iseenda juurde. Ja kui me julgeme neid kuulata, lubada, kogeda – siis leiame üles tee vabaduseni. Mitte “lihtsalt olemise”, vaid teadliku, elusolemise.
