Tol külmal sügisööl ei tundnud ta enam oma käsi ega jalgu. Kerge lumi kattis vaikselt tema õlgu ja jäine tuul tungis läbi vana, kulunud mantli. Ta ei teadnud, kui palju aega oli möödunud sellest ajast, kui poeg, kellega ta oli jaganud seda maja üle neljakümne aasta, lõi tema ees ukse kinni.
— Meil on koos Mashaga kitsas ja sinu eest hoolitsemine on suur vastutus. Sa ju mõistad, isa? — ütles poeg, vältides isa pilku.
— Ma mõistan, — vastas vaiksel häälel vanamees, kuigi sisimas kõik karjus valust. Ta ei mõistnud. Ta ei suutnud uskuda, et tema enda poeg, keda ta oli kasvatanud ja kellele ta oli andnud oma elu parimad aastad, nüüd selliseid sõnu ütles.
Päev, mil ta kodust lahkus, jäi igaveseks tema mällu. Vana kott väheste asjadega, hall pea häbist kummargil ja pisarad, mida vaevu suudeti tagasi hoida. Ta ei teadnud, kuhu minna. Naabrid pöörasid pilgu kõrvale ja vanadekodusse minna ta kartis kõige rohkem. Linn tundus talle nii võõras, nii külm.
Istudes vanal pingil pargis, meenutas ta oma naist. Kuidas nad koos seda maja ehitasid, poega kasvatasid, tulevikust unistasid. Ta ütles alati:
— Vanaduses istume koos pliidi ees, meenutame noorust.
Aga teda ei olnud enam. Ta lahkus kaks aastat tagasi ja sellest ajast peale vaatasid poeg ja tema naine vanameest kui koormat.
Silmad olid suletud, kui ta tundis, kuidas tema keha järk-järgult tarduma hakkas. Hingamine muutus aeglaseks, mõtted segamini. “Kas see on see, kuidas on surra?” — sähvatas tal peast läbi. Ja äkki… pehme, soe puudutus tema näol pani teda võpatama. Ta avas silmad aeglaselt ja tardus.
Tema ees istus vana õueselav koer, keda ta oli aastaid oma maja juures söötmas käinud. Tema head ja truud silmad vaatasid teda murelikult. Ta lakkus vanamehe kätt, vaikselt kiunudes justkui paludes tal tõusta.
— Sinagi tulid, vana sõber? — sosistas ta, nõrga naeratusega.
Koer jätkas saba liputamist ja hakkas end tema külmunud jalgade vastu hõõruma, nagu püüaks soojendada. Tema soojusest voolasid vanamehe nägu mööda pisarad alla. Keegi ei mäletanud temast enam. Keegi, välja arvatud see kodutu koer.
Aeglaselt, raskustega pingi najale toetudes tõusis vanamees üles. Koer jooksis kõrvale, vaadates teda üle õla, justkui öeldes: “Lähme”.
— Kuhu me läheme, tüdruk? — küsis ta kibestunult häält.
Koer vaid liputas sabaga ja juhtis teda mööda tühje tänavaid. Mõne minuti pärast jõudsid nad vana mahajäetud kuuri juurde, kus varem oli ladu. Koer kiunus ettevaatlikult ja lükkas nina vastu ust.
Sees oli natuke heina, lõhnas niiskuse järele, kuid see oli parem kui mitte midagi. Vanamees istus maha, toetudes vastu seina, ja võttis koera enda juurde, silitades tema määrdunud, kuid nii tuttavat karva.
— Aitäh, — sosistas ta, — vähemalt sina ei jätnud mind…
Sulges silmad, tundes loomakuumust endale surutuna. Minevik lahustus aeglaselt tema mälestustes, jättes maha vaid sooja lootuse, et võib-olla Jumal siiski näeb teda ja ei jäta teda maha.
Järgmisel hommikul leiti värisev vanamees ja ustav koer, kes oli teda oma kehaga soojendanud, mahajäetud laos oleva verandal. Mööduja kutsus kiirabi ja vanamees viidi haiglasse. Kui ta teadvusele tuli, küsis ta esimesena:
— Kus on minu koer?
Õde naeratas:
— Ootab teid sissepääsu juures. Ta pole astunud sammu eemale.
Sel päeval mõistis vanamees, et tõeline truu ei ole seotud vere sidemetega. Mõnikord isegi kõige lähedasemad reedavad, aga need, keda me pidasime võõrasteks, osutuvad tõelisteks sõpradeks.
Ta ei naasnud enam kunagi oma koju. Poeg ja minia müüsid selle peagi pärast juhtumit maha. Ja vanamees jäi elama varjupaika.
