Tallinn ja Tartu on Eestis eluaseme hinna poolest kõige raskemini ligipääsetavad paigad, kus kinnisvaraturu olukord on muutunud kriitiliseks. Samal ajal kasvab järjest nende inimeste arv, kelle eluasemekulud ületavad mõistliku piiri. Tartu Ülikooli linnageograafia kaasprofessor Anneli Kähriku hinnangul aitaks olukorda parandada linna maa teadlikum kasutus ja rangemad reeglid uusarendustele.
Eurostati andmete järgi kuulub Eesti Ida-Euroopa kalleimate kinnisvarahindadega riikide hulka. Eesti hinnad on juba Lõuna-Euroopa tasemel ning kallim on kodu soetada vaid Põhjamaades, Saksamaal ja Hollandis. Seejuures jäävad eestlaste sissetulekud Euroopa keskmisele alla, mistõttu on eluaseme taskukohasus tõsine probleem.
Kähriku sõnul on eluasemekuludega tugevalt koormatud üle 15 protsendi Eesti elanikest, eriti Tallinnas, Tartus ja Pärnu piirkonnas. Hinnatõusu soodustas mitmete aastate jooksul suurenenud investeerimisaktiivsus – muu hulgas teise pensionisamba raha kinnisvarasse paigutamine ja idufirmade müügist teenitud tulu. Mujal Eestis on kinnisvara taskukohasem, kuid probleem on pigem kvaliteedis ja elamufondi uuendamises. Laenusaamine on keeruline, sest odav kinnisvara ei sobi tihti tagatiseks.
Populaarsust koguvad sõjaeelsed siselinna elamispinnad, eriti asumites nagu Kalamaja, Kadriorg või Karlova, mis on muutunud jõukamate inimeste meelispaigaks. Samas jäävad madalaima hinnaga korterid nõukogudeaegsetesse majadesse, mille potentsiaal võib Kähriku hinnangul tõusta, kui need korralikult renoveerida ja elukeskkond kaasajastada.
Tallinna suur väljakutse on hoida maksejõulisi elanikke suurtel magalapiirkondadel, et vältida getostumist. Ülekoormatud on eriti madalapalgalised, kes turuhinnaga üürides või laenu makstes võivad kulutada kuni 100 protsenti oma sissetulekust eluasemele. Neile, kes on kinnisvara omanikuks saanud või laenu tagasi maksnud, on olukord lihtsam.
Kährik märgib, et Eestis on mõistlik kodu osta, mitte üürida, sest omanikuks olemine aitab koguda vara. Paraku puuduvad Eestis stabiilsed ja taskukohased üürivõimalused. Lahenduseks näeb ta suuremate linnade teadlikumat maapoliitikat, kus maa ei müüda, vaid antakse hoonestusõiguse kaudu arendajatele selgete tingimustega. See võimaldaks pakkuda üürikodusid madalama hinnaga.
Teine võimalus on mittetulunduslikud eluasemevormid, mida paljud riigid juba kasutavad. Lisaks võiks maksustada tühjana seisvate kruntide omanikke ja pakkuda riiklikke lisatagatiseid väheatraktiivsete piirkondade arendamiseks. Mitmekesisemad finantseerimisvõimalused, nagu linna enda eluasemefondid, aitaksid pakkuda laene neile, kes kommertspankadest rahastust ei saa.
Kährik rõhutab, et taskukohaste kodude pakkumise reformid on küll kallid, kuid vältimatult vajalikud. Uusarenduste puhul tuleks juba detailplaneeringus kehtestada nõue, et osa korteritest peab jääma taskukohase hinnaga. Vastasel juhul tekib jõukate kontsentratsioon teatud piirkondades ja sellega koos kasvab sotsiaalne kihistumine.
Loe teisi postitusi SIIT
