Kiik, mis hoidis alles hinge

Igal õhtul suundus väike Tim hoovi vanade kiikede juurde. Ta istus vaikselt maha ja hakkas kellegagi rääkima — kellegagi, keda keegi teine ei näinud ega kuulnud. Tema ema uskus, et poisil on lihtsalt elav kujutlusvõime. Isa, Oliver, pidas seda laste tavapäraseks mänguks, millele polnud mõtet tähelepanu pöörata. Kuid iga päevaga muutus see tema jaoks üha rahutumaks.

Ühel suveõhtul, kui kuu valgustas hoovi oma kahvatu helgiga, kuulis isa aknast välja vaadates kriuksuvat kiike ja sosinaid. Ta nägi, kuidas Tim kõikus aeglaselt edasi-tagasi, rääkides tasakesi. Kui kiik liikus tagasi, kostis justkui vastus. Peaaegu nagu teine hääl…

Järgmisel õhtul otsustas isa olukorda lähemalt uurida. Ta hiilis hoovi ja peitis end põõsaste taha. Poiss istus taas kiigele ja sosistas:

— Kas sul on külm?

Isa tundis külmavärinat, kui ta kuulis vastuseks nõrka häält:

— Ei, mul on soe. Olen rõõmus, et sa tuled…

See hääl oli tuttav. Liiga tuttav. See oli sama pehme ja veniv toon, millega rääkis tema vanem poeg — Lukas — kes kadus jäljetult kümme aastat tagasi.

— Miks sa eile ei tulnud? — küsis hääl.

— Isa ei lubanud, — vastas Tim.

Isa süda vajus raskelt rinnus. Ta ei suutnud seda mõista ega eirata. Ta astus aeglaselt ligi ja küsis:

— Tim, kellega sa räägid?

Poiss vaatas talle tõsiselt otsa.

— See on ju Väike Lukas, isa. Kas sa siis ei näe?

Isa jäi tummalt seisma. Mitte keegi polnud Timile kunagi vennast rääkinud. Lukas oli pere vaikne valu, mälestus, mida püüti unustada. Kuid poiss teadis. Ta nägi.

Isa istus kiigele poisi kõrvale. Häälega, mis vaevu kandis, küsis ta:

— Lukas… kus sa oled kogu see aeg olnud?

Tuul tõusis. Kiiged kiikusid. Ja hääl vastas:

— Ma olen ikka veel siin, isa. Ma ei lahkunud kunagi. Sa lihtsalt ei vaadanud õigesse kohta.

Isa silmad täitusid pisaratega. Kogu see aeg oli ta elanud teadmatuses, usus, et kõik on kadunud. Aga võib-olla polnudki. Võib-olla jäi Lukas maailma vahele, sinna, kuhu ainult lapse puhas süda ulatub.

Sellest õhtust alates ei keelanud isa Timil enam kiigele minna. Ta läks temaga kaasa. Istus kõrval, vaikis ja kuulas. Mitte otsides tõestust, vaid lootust. Ja iga kord, kui kiik liikus, tundus, et midagi, või keegi, oli tõesti seal. Kusagil. Ootamas.