Mõtteterad

Kevad, mis ei taha suveks saada – 11. juuni, Eesti stiilis

Janar Keel 2 min read

On kolmapäev, 11. juuni. Ja teoreetiliselt elame me endiselt kevades. Kalendris võib kevad küll kesta, aga õues on puhas veealune ellujäämiskoolitus. Mida kuradit, ilm?

Iga hommik on nagu loterii: “Kas täna sajab ainult külili, või viskab sekka ka väikest horisontaalset padukat?” Päevad on pikad, aga mitte valguse poolest – pigem tunduvad pikad seetõttu, et iga hetk kulub kas kuivatamisele, vettimisele või ilmast rääkimisele.

Ja ausalt – millal see kevad oma töö lõpetab ja suve ametisse laseb? Mitte et suve saabudes kohe mingit soojaboonust oodata oleks – Eestis on suvi alati olnud rohkem idee kui konkreetne temperatuur.

Linnud laulavad küll, aga kõlab see rohkem nagu: “Anna mulle vihmavari!” ja isegi koerad vaatavad aknast välja küsimusega silmis: Kas sa tõesti tahad, et ma sinna välja läheksin? Umbes kolmas nädal järjest paneme jalga kummikud ja loivame läbi porise halluse justkui väiksed eesti halljänesed, kes unustasid, miks nad üldse kevadet ootasid.

Ja see kõik toimub juunis. JUUNIS! Peaksime grillima, päevitama, piknikul olema, sääski kiruma. Aga ei. Me kirume vihma. Ja tuult. Ja seda, et kõik meie varbad on alaliselt niisked. Kui see pole Eesti moodi kevad, siis mis veel on?

Aga tead, mida? Vihm ei pese maha ainult tänavaid – ta peseb maha ka illusioone. Et suvi tuleb õigel ajal. Et ilm on loogiline. Et Eesti kliima teeb midagi etteaimatavat. See on nagu karm meeldetuletus, et me elame maal, kus isegi aastaajad käivad oma rütmis – ehk siis täiesti suvaliselt.

Niisiis, armas Eesti ilm, kui sa juba meid järjepidevalt kastad, siis tee vähemalt nii, et selle kõige lõpus tärkab midagi ilusat. Näiteks päike. Kasvõi pawww.janarkeel.eu ariks tunniks.