Armastus on pime, ütleb rahvatarkus. Kuid kui me päriselt armastame, siis kas me tahame näha kõike – ka seda, mis ei ole ilus, mugav ega meie ootustega kooskõlas? Kas me oleme valmis nägema oma kallimat mitte sellisena, nagu tahaksime, vaid sellisena, nagu ta tegelikult on?
Suhte alguses idealiseerime – tahes-tahtmata. Näeme inimest parimas valguses. Pisivead tunduvad armsad, vastuolud huvitavad ja kõik, mis pole ideaalne, tundub lihtsalt inimlik. Kuid aja jooksul hakkab maskide tagant paistma tõeline olemus. Mitte halvas mõttes – vaid lihtsalt päris.
Tõeline inimene ei ole alati lihtne armastada.
Tema sees on lapsepõlve haavad, hirmud, unistused, mis ei pruugi kattuda meie omadega. Tal on harjumused, mis võivad meid ärritada. Ja mõnikord tuleb päev, kus mõistame: inimene, keda armastame, pole see, kelle me endale kõrvale ette kujutasime. Ta on midagi palju sügavamat – ja vahel ka keerulisemat.
Miks see teadmine meid kõigutab?
Sest see nõuab ausust. Kui näeme kallima tõelist palet, tuleb meil vaadata otsa ka iseendale. Kas me armastame päriselt – või armastame ainult oma ettekujutust? Kas oleme valmis jääma, kui fassaad variseb ja ees seisab ebatäiuslik, haavatav inimene?
Päris armastus ei vali ainult ilusaid osi.
Ta valib ka haavatavuse, veidrused, haavad ja vaikused. Armastus on valik – mitte kord, vaid igal päeval. Valik näha ja mõista. Valik jääda, mitte sellepärast, et teine on täiuslik, vaid sellepärast, et ta on ehe.
Aga siin tekibki küsimus: kas me üldse tahame teada, milline meie kallim päriselt on?
Sest kui me teame, kaob ära illusioon. Ja selle asemele tuleb vastutus. Otsus. Ausus.
Mõnikord on lihtsam elada teadmatuses, lubada endal jääda mugavasse unelmasse. Kuid ainult need, kes julgevad näha, võivad jõuda päris läheduseni. Selleni, kus armastus pole ainult tunne, vaid sügav side kahe haavatava hinge vahel.
Ja võib-olla on see teadmine – vaatamata oma valule ja hirmule – kõige kaunim asi üldse.
