Kas Sa oled õnnelik, kui Sinult küsida? Sa jääd siis mõttesse tükiks ajaks.
Sa libistad põgusalt elatud elust üle ja ohkad valjusti välja.
„Mu elus on olnud tõuse, mõõnu, on kurbust ja kurjust, aga rõõmu jäänud väheseks.“
Kes selles siis süüdi on, kui küsida tohib?
„Ma ei süüdista enam kedagi. See oli varem, kui ma otsisin süüdlasi oma elu ebaõnnes.
Nüüd olen nii kaugele jõudnud, et ma ei süüdista kedagi. Mis tehtud, see tehtud, olematuks ei muuda midagi.
Nüüd tunnen vaid seda, et olen elanud õigel ajal õiges kohas ja seda kogemust oli mul vaja.
See teeb mind õnnelikuks, kui ma saan midagi kasulikku ära teha ja seda mõistetakse.
Vähemalt loodan seda. Selle peale süütan ma küünla, et end ka üleval nähtavaks teha.“
Õnn on Sinus endas ja Sinu teha.