Kui keegi seda Sinult küsib, jääd hetkeks vait. Mõtted tarduvad.
Pilgutad silmi ja lased mälestustel enda sees rulluma hakata – elu, mille oled elanud, hetkede mosaiik, millest igaühel on oma värv ja kaal.
Sa ohkad vaikselt ja ütled:
“Mu elus on olnud tõuse ja langusi, kurbust ja keerukust, valu ja vaikust. Rõõmu – seda tundub olevat olnud vähem, kui oleksin soovinud.”
Kes selles süüdi on? Kas võib üldse kedagi süüdistada?
“Ma ei otsi enam süüdlasi. See aeg on möödas. Oli periood, kus ma nägin oma ebaõnne taga alati teisi – olukordi, inimesi, saatust.
Aga nüüd, kui olen oma mõtetega kaugemale jõudnud, mõistan – vastutus minu elu eest on olnud alati minu enda käes.
Mis juhtus, see juhtus. Seda ei saa muuta ega olematuks teha.
Aga ma tean – ma olin seal, õigel ajal ja õiges kohas. See kogemus oli mulle vajalik. Just see tegi minust selle, kes ma täna olen. Ja kui ma saan nüüd selle kogemuse põhjal midagi head luua, kellelegi kasulik olla – siis selles ongi minu õnn. Vähemalt ma loodan, et seda mõistetakse.”
Minevikus kinni olla – see on üks rängemaid vigu, mida inimene saab teha.
Sest elu ei kordu. Elu ei oota.
Õnn ei ole miski, mida leiad väljastpoolt – see sünnib Sinus endas.
Ja ainult Sina saad otsustada, mida sellega peale hakata.
Ole Õnnelik!
🔮 Kui see sõnum Sind puudutas, jaga seda ka oma sõpradega!
Aidates teistel leida valgust, tood valgust ka enda ellu. Vajuta "Jaga" ja lase headusel levida.
