Vanaema küsib, kas oleks vale oma lapselapsele “kasvõi natuke häbi sisendada”. See lihtne, ent otsekohene küsimus toob päevavalgele mitmeid olulisi ja sügavalt isiklikke teemasid – kuidas erinevad põlvkonnad mõistavad kasvatust, milline on häbi roll lapse arengus ning kus asub piir toetava juhendamise ja emotsionaalse surve vahel. Ühe vanaema murest kasvab välja suurem arutelu selle üle, milliseid väärtusi me kanname edasi ja kuidas me kujundame tulevikupõlve inimest.
Seda küsimust ei tohiks võtta kergekäeliselt ega ainult ühe vanema inimese vaatevinklist. Tegelikult peegeldab see mure mitte ainult isiklikku kasvatusstiili, vaid ka ajastut, milles see vanaema ise kasvas ja millised olid siis ühiskondlikud normid.
Vanasti oli häbi tavaline kasvatusvahend. Kui laps tegi midagi sobimatut, räägiti talle tihti, kui piinlik see perele või kogukonnale on. Häbi kaudu õpetati distsipliini, sotsiaalset sobivust ja isegi moraalseid väärtusi. Tänapäeva psühholoogia on aga hakanud häbist rääkima teise nurga alt – seda nähakse kui emotsiooni, mis võib tekitada sügavaid haavu, pidurdada eneseusku ning soodustada varjatud ärevust või depressiooni.
Aga kas häbi on alati halb? Või kas see sõltub kogusest, kontekstist ja suhtest, milles see esineb? Vanaema küsimus „kasvõi natuke häbi sisendada“ viitab sellele, et ta ei taha lapselapsele halba. Pigem usub ta, et teatud kogus häbi võib panna lapse mõtlema oma tegudele ning suunata teda paremate valikute poole. See näitab, et vanaema ei räägi kurjuse või karistuse kontekstis, vaid usub siiralt, et natuke häbi võib toimida kui kompass.
Kuid kuidas tunneb end laps? Kas ta tõesti tajub seda sisendatud häbi kui suunavat jõudu või tajub ta hoopis, et temaga on midagi olemuslikult valesti? Häbi erineb süüst. Kui süü ütleb: „Ma tegin midagi valesti“, siis häbi ütleb: „Minuga on midagi valesti“. Kui laps kuuleb liiga sageli või isegi peenetundeliselt vihjamisi, et ta peaks millegi pärast häbi tundma, võib see õõnestada tema eneseväärikust ja tunde, et ta on armastatud ka siis, kui ta eksib.
Kaasaegne kasvatusteooria rõhutab empaatiat, turvalisust ja emotsionaalset kättesaadavust. Vanema või vanavanema roll ei ole ainult reeglite kehtestamine, vaid ka suunamine ja peegeldamine. Kui laps on teinud vea, siis on küsimus: kas me suudame temaga rääkida, teda kuulata, talle mõista anda, miks mingi tegu ei olnud sobiv – ilma et ta tunneks end selle tõttu väärtusetuna?
Tänapäeva lapsevanemad ja vanavanemad seisavad tihti kahe maailma vahel. Nad mäletavad veel oma lapsepõlve rangust ja tahavad edasi anda midagi, mida nemad peavad tugevuseks – samal ajal ei soovi nad olla emotsionaalselt distantseerunud nagu nende vanemad võisid olla. Just selles sisemises konfliktis sünnibki küsimus: „Kas oleks vale sisendada natuke häbi?“ See pole mitte ainult küsimus lapsest, vaid ka küsimus iseenda väärtuste ja kogemuste kohta.
Samas ei saa eirata, et mõnikord tunnevad inimesed häbi loomulikult – eriti kui nad on kedagi haavanud, reegleid rikkunud või ebaõiglaselt käitunud. Kasvatuslikus mõttes võib seega olla erinevus häbi „sisendamisel“ ja sellel, kui laps õpib tunnetama loomulikku vastutust oma tegude eest. Üks asi on sundida last tundma end halvasti, teine asi on luua ruum, kus laps ise jõuab arusaamiseni, et tema tegu võis kellelegi haiget teha.
Vanaema küsimuses võib peituda ka mure tänapäeva leebema kasvatusstiili pärast. Ta võib tunda, et kui lastele enam ei öelda otse, kui midagi on häbiväärne, siis nad ei arene sotsiaalselt küpseteks inimesteks. Siin on oluline rõhutada, et empaatia ja piirid ei välista üksteist. Laps võib kasvada üles armastavas keskkonnas, kus ta saab tagasisidet oma tegude kohta, kuid ei pea kartma, et tema väärtus sõltub tema veatust käitumisest.
Võib-olla vajab vanaema hoopis uut sõnavara ja mõistmist, kuidas saab lapselast suunata ilma häbi sisendamata. Võib-olla polegi asi häbis, vaid selguses, aususes ja empaatilises tagasisides. Selle asemel, et öelda: „Ole häbi täis, sa tegid valesti“, saab öelda: „Ma näen, et sa tegid vea, ja ma usun, et sa saad sellest õppida.“
Ka vanavanemad võivad olla imelised teejuhid ja väärtuste edasikandjad, kuid selleks on vaja usaldust mõlemas suunas – lapselapse, vanemate ja vanavanemate vahel. Laps vajab arusaama, et teda ei mõõdeta tema eksimuste kaudu, vaid tema võime kaudu neist õppida. Kui häbi kasutatakse kui karistus, siis see lukustab südame. Kui aga vigadega tegeletakse armastavalt, siis see avab lapse mõistmisele, mis on õige ja väär.
Kokkuvõttes võib öelda, et küsimus häbi sisendamisest on palju enamat kui kasvatuslik soovitus – see on generatsioonide vaheline vestlus, mis paljastab, kuidas väärtused, tunded ja meetodid on ajas muutunud. Vanaema küsimus ei vaja pelgalt jaatavat või eitavat vastust. See väärib kuulamist, arutelu ja mõistmist. Kui me oskame seda teha, siis ehitame silla erinevate põlvkondade vahele – silla, millel liigub edasi uus mõistmise ja armastuse keel.
Kui soovime kasvatada enesekindlaid, empaatilisi ja vastutusvõimelisi inimesi, peame me mõistma, et häbi ei ole vajalik tööriist. Vajalik on selgus, järjepidevus, piirid ja armastus. Ja ehkki vanaema küsimus võib kõlada vanamoodsalt, on selles peidus üks siiras soov – et lapsest kasvaks hea inimene. Küsimus pole mitte selles, kas häbi on vajalik, vaid selles, kuidas me suuname last väärtusteni ilma tema eneseväärikust murdmata.
👉Minu tegemisi saad toetada ja see oleks mega armas kui saad seda teha SIIN
