Kaheksas Eesti omavalitsuses on elanike keskmine vanus viimase viie aasta jooksul vähenenud

Statistikaameti andmetel on Eesti omavalitsuste elanike keskmine vanus viimase viie aasta jooksul vähenenud kiiremini kui riigis keskmiselt. Rahvuselt eestlaste arv on kasvanud 25 000 inimese ehk 3% võrra, ulatudes nüüd 935 000 inimeseni. 

Statistikaameti juhtivanalüütiku Kristjan Erik Loigu sõnul on elanike keskmine vanus viimase viie aasta jooksul vähenenud kaheksas omavalitsuses 79st: need on Kastre, Tartu, Kambja, Tori, Anija, Raasiku, Jõelähtme ja Peipsiääre vald. „Riigi keskmisena on rahvastik vanemaks jäänud 0,54 aasta võrra ehk 41,98 aastalt 42,52 aastale. Sellest kiiremini on rahvastik vananenud enamikus ehk 53 omavalitsuses,“ täpsustas Loik. Ülejäänud 18 omavalitsuses on rahvastik vananenud, kuid riigi keskmisest aeglasemalt. 

Noorimad elanikud on Rae vallas

Nii 2020. kui ka 2025. aastal oli rahvastiku keskmine vanus madalaim Rae vallas – vastavalt 31,8 aastat ja 33,3 aastat. „Mõlemal juhul on edu järgmise omavalitsuse ees mäekõrgune ehk järgmist kohta, milleks 2020. aastal oli Kiili ja 2025. aastal Kambja, edestas Rae juba enam kui kahe aastaga,“ rääkis Loik. Vanima elanikkonnaga omavalitsus oli nii 2020. kui ka 2025. aastal Loksa linn, kus viis aastat tagasi oli elanike keskmine vanus 48,8 ja sel aastal 51,4 aastat. „Sellega on Loksa ka ainus omavalitsus, kus elanike keskmine vanus on üle 50 aasta,“ täpsustas Loik. 

Viis noorima ja viis vanima elanikkonnaga omavalitsust Eestis, 2025

Kümme omavalitsust on keskmisest suuremad

Värskete rahvastikuandmete järgi elab suurimas omavalitsuses Tallinnas 456 518 elanikku. Rahvaarvult väiksem omavalitsus on Ruhnu, kus elab 80 inimest. Kohalike omavalitsuste keskmine rahvaarv on 17 342 inimest, millele suuruselt lähim on Viljandi linn 17 157 elanikuga. Vaid kümme omavalitsust on keskmisest suuremad. 

„Omavalitsuste mediaan on 7819 elanikku ehk täpselt keskel on Kohila vald,“ märkis Loik. Üle 5000 elanikuga omavalitsusi on Eestis 61. Eesti keskmine rahvastikutihedus on 31,5 inimest ruutkilomeetri kohta. 25 omavalitsuses on see näitaja kõrgem, ülejäänutes madalam. Kõige madalam on rahvastikutihedus seejuures Alutaguse vallas, mis pindalalt jääb alla vaid Saaremaa vallale. 

Sisseränne möödunud aastal aeglustus, sest sõjapõgenikke saabus varasema kahe aastaga võrreldes oluliselt vähem ja samal ajal suurenes väljaränne – osalt sõjapõgenike naasmise tõttu. „Kokkuvõttes jäi rändesaldo küll positiivseks, kuid oluliselt väiksemal määral kui viimasel aastakümnel harjunud oleme,“ tõdes Loik. „Seda illustreerib tõsiasi, et kui 2022. aastal kasvas rahvaarv võrreldes aasta varasemaga lausa 58 omavalitsuses, siis 2025. aasta andmetel on selliseid omavalitsusi 19, mis on madalaim näitaja alates haldusreformist,“ lisas Loik. Peamiselt kasvas rahvaarv Harju- ja Tartumaa valdades. 

Omavalitsuste arv rahvaarvu muutuse järgi

Line chart with 2 lines.

Allikas: statistikaametView as data table, Omavalitsuste arv rahvaarvu muutuse järgi

The chart has 1 X axis displaying .

The chart has 1 Y axis displaying KOVi. Data ranges from 19 to 60.KOViOmavalitsuste arv rahvaarvu muutuse järgiAllikas: statistikaamet201520162017201820192020202120222023202410203040506070

Rahvaarvu tõus

Rahvaarvu langus

End of interactive chart.

Viie aastaga on eestlaste arv kasvanud 25 000 inimese võrra

Viimase viie aasta jooksul on rahvuselt eestlaste arv kasvanud 25 000 inimese ehk 3% võrra, ulatudes 935 000 inimeseni, mis on 68% rahvastikust. „Eestlaste osakaal rahvastikus on suure sisserände tõttu Ukrainast aga vähenenud 0,2% võrra. Venelaste osakaal on kahanenud pea 4% võrra, samas kui ukrainlaste osakaal on kasvanud pea kolm korda ja ulatub praegu 5,4%,“ rääkis Loik.

Loik selgitas, et enamasti muutub rahvastik kahe teguri mõjul – iive ja ränne. „Rahvuse tunnuse juures on aga ka kolmas võimalus: inimene saab rahvastikuregistris ise oma rahvust määratleda,“ selgitas Loik. „See on ka põhiline tegur eestlaste kasvu taga ja põhjus, miks eestlaste osakaal on kasvanud paljudes Ida-Viru omavalitsuses, kus noorem põlvkond tunneb end eelnevatest enam eestlastena,“ tõi Loik esile. Samas on eestlaste osakaal ukrainlaste sisserände tõttu vähenenud sellistes omavalitsustes, kus eestlaste osakaal on reeglina olnud kõrge, näiteks Paides, Rakveres, Keilas ja Viljandis.

72 omavalitsuses on üle poolte elanikest eestlased

Enam kui pooltes ehk 45 omavalitsuses on eestlaste osakaal üle 90% elanikkonnast. Samas kokku elab neis omavalitsustes vaid 28% elanikkonnast. 72 omavalitsuses on rohkem kui 50% elanikest eestlased, seda ka Tallinnas, kus eestlaste osakaal on 53%. Väiksem kui pool on eestlaste osakaal seitsmes omavalitsuses: Jõhvis, Loksal, Maardus, Kohtla-Järvel, Narva-Jõesuus, Narvas ja Sillamäel. Samas on kõigis neis omavalitsuses eestlaste osakaal viimase viie aasta jooksul suurenenud. 

„Kui vaadata viimast viit aastat, näeme, et eestlaste osakaal on kasvanud 20 omavalitsuses ja kahanenud 59 omavalitsuses,“ rääkis Loik. Kõige kõrgem eestlaste osakaal on Kihnus (99%) ja madalaim Sillamäel (8%). Kõige rohkem on eestlaste osakaal kasvanud Maardus – 20%-lt 26%-le. Enim on eestlaste osakaal vähenenud Jõelähtmel, 81% juurest 76% juurde.

Venelaste osakaal on kasvanud 10 omavalitsuses ja kahanenud 69 omavalitsuses. Kõige kõrgem venelaste osakaal on Narvas (83%) ja madalaim väikesaartel (Kihnus, Ruhnus, Muhus). Osakaalude muutuses on olukord võrreldes eestlastega vastupidine – enim on vähenenud venelaste osakaal Maardus (65%-lt 53%-le) ja suurenenud Jõelähtmel (13%-lt 16%-le). 

Ukrainlaste osakaal on kasvanud kõigis omavalitsustes ning jääb 0,1% ja 12% vahele. Kõige kõrgem ukrainlaste osakaal on Maardus (12%) ja madalaim väikesaartel (Kihnus, Ruhnus, Muhus). 

A Flourish map

Metoodika

Elukoht statistikas viitab piirkonnale või asulale, kus inimene alaliselt või peamiselt elab. Alates 2022. aastast ei põhine see enam üksnes rahvastikuregistrisse kantud aadressil, vaid määratakse partnerlus- ja paiknemisindeksi metoodika alusel. See metoodika arvestab inimese seoseid erinevate asukohtadega mitmetes riiklikes registrites. Elukohaga seotust hinnatakse nii rahvastikuregistrisse kantud elukoha-aadressi(de) kui ka igapäevategevustega, näiteks kooli, lasteaia või töökohaga seotud asukohtade alusel. Statistikas loetakse elukohaks seda aadressi, millega inimene on registrite järgi kõige tihedamalt seotud.

Lisainfot metoodika kohta leiab dokumendist partnerlus- ja paiknemisindeksi rakendamine rahvastikustatistikas, sh võrdlus rahvastikuregistri järgse ja paiknemisindeksi põhise rahvaarvuga kohalike omavalitsuste lõikes (vt lk 9 ja 10). Teemat on käsitletud ka andmekooli blogis. 

Kohalike omavalituste piirid on määratud 1. jaanuaril kehtinud haldusjaotuse järgi. 

Loe ka varem ilmunud interaktiivset kaardilugu elukoha rahvastiku muutustest. 

Detailsemad andmed on avaldatud statistika andmebaasis. 

Vaata ka rahvastiku valdkonnalehte.