Mida sa oled oma elus edasi lükanud? Milliseid unistusi oled sa siiani endas kandnud, kuid pole neid kunagi teoks teinud? Kui kaua oled otsinud vabandusi, lükanud asju homsesse, mis ei pruugi kunagi tulla? Võib-olla oled lubanud endale: „Teen seda siis, kui olen piisavalt valmis, kui aeg on õige, kui kõik muu on paigas.” Kuid millal see õige aeg lõpuks saabub? Ja mis siis, kui see aeg ei tulegi? Need küsimused võivad tunduda rasked, kuid veel raskem on edasi elada teadmisega, et oled lasknud oma hirmudel ja kahtlustel takistada end tõeliselt elamast.
Peamine küsimus on: miks sa oled kartnud elada? Miks oled hoidnud end tagasi tegemast seda, mis sulle tõeliselt oluline on? Kas see on hirm läbikukkumise ees? Või hoopis hirm, mida teised sinust mõtlevad? On lihtne öelda, et „kõik on kontrolli alt väljas” või „ma ei saa praegu sellega alustada”, kuid tihti on tõde lihtsam ja samas valusam – me kardame teha esimest sammu. Me kardame astuda tundmatusse, sest seal puudub kindlus. Kuid see esimene samm on ainus, mis võib meid viia sinna, kus tõeliselt tahame olla.
Esimene samm on kahtlemata kõige raskem. See nõuab julgust, mida sa võib-olla ei teadnud endas olevat. Kuid see on seal – peidus sinu südame sügavustes, oodates õiget hetke. Esimene samm on ühtlasi ka kõige vabastavam. Kui oled selle teinud, avastad, et edasine tee muutub kergemaks. Mitte sellepärast, et raskused kaovad, vaid sellepärast, et sinu sees tekib rahu ja teadmine, et sa liigud oma tõelise elu suunas. Hing rahuneb, sest sa ei ela enam ainult mõtetes ja unistustes, vaid hakkad oma soove ja eesmärke päriselt ellu viima.
Mõtle sellele, mis sind praegu takistab. Millised vabandused sul on? „Pole piisavalt aega,” ütled ehk. Aga kui palju aega kulutad tegevustele, mis tegelikult sulle midagi ei anna? „Pole piisavalt oskusi,” mõtled võib-olla. Aga kas oskused ei arene just siis, kui hakkad midagi tegema? „Keegi ei toeta mind,” võib tunduda põhjendusena, kuid kes vajab kõige rohkem sinu toetust, kui mitte sina ise? Vabandused tunduvad alati mõistlikud, kuni vaatad neile otsa ja küsid: kas need tõesti hoiavad mind tagasi, või on need vaid mugav ettekääne?
Me kõik otsime mingil hetkel kindlust. Me tahame teada, et kui alustame midagi uut, siis õnnestume. Kuid elu ei ole kunagi täiesti etteaimatav. Kõige kahetsusväärsem polegi see, et sa võid ebaõnnestuda, vaid see, et sa ei proovi üldse. Hirmu tundmine on loomulik, kuid sellel ei tohiks lasta sinu elu juhtida. Mida sa tõeliselt kardad? Kas kardad vigu või hoopis seda, et sinu tõeline elu võib olla teistsugune, kui oled seni ette kujutanud? Kuid ainult julgedes avastad sa, mida elul sulle tegelikult pakkuda on.
Kas sa oled valmis kuulama oma südame häält? Sinu süda teab tihti paremini kui mõistus, mida sa tegelikult vajad. Mõistus pakub ratsionaalseid põhjendusi ja loogilisi samme, kuid süda on see, mis juhatab sind teele, mis toob sulle tõelise rahulolu. Jah, mõnikord tundub südame kuulamine riskantne – see võib viia sind tundmatutele radadele. Kuid just seal, tundmatuses, võib peituda sinu elu kõige suurem kingitus.
Kas sa julged teha esimese sammu? Sest kui oled selle teinud, võib kõik muutuda. Ei, mitte üleöö, aga järk-järgult hakkad sa märkama, kuidas elu muutub selgemaks ja lihtsamaks. Hing saab rahu, sest sa ei peida end enam vabanduste taha. Sa oled vaba tegema seda, mida tõeliselt armastad, ja järk-järgult leiavad ka teised asjad oma koha.
Seega, küsi endalt ausalt: millal sa viimati julgesid elada? Mitte lihtsalt eksisteerida, mitte ainult kohustusi täita, vaid tõeliselt elada? Kas see oli siis, kui olid laps ja maailm tundus täis võimalusi? Või oled unustanud, kuidas see tunne üldse oli? Kuid sa saad alati uuesti alustada – olenemata vanusest, olukorrast või kogemustest. Alusta praegu, väikese sammu haaval.
Hakka elama elu, mis on päriselt sinu oma. Elu, mis ei sõltu teiste arvamustest ega hirmudest, vaid mis on juhitud sinu enda südamest. Ja kui sa selle sammu teed, siis avastad, et elu, mida oled alati igatsenud, on olnud käeulatuses kogu aeg. Sa pead lihtsalt julge olema. Julge elada!