Isiklik ja aus jaanuari kokkuvõte.

Isiklik ja aus jaanuari kokkuvõte – jagatud mõtted, ühine äratundmine, raskustest tõusmine, kasvav enesekindlus ja rõõm liikumise taasleidmisest.

Jaanuar minu silmade läbi oli aus. Vahel liiga aus. See ei olnud kuu, kus kõik oleks olnud kindel ja sirgjooneline, vaid pigem aeg, kus ma lubasin endal olla nähtav ka siis, kui mul endal ei olnud vastuseid. Oli hetki, kus sees oli raske, segane ja väsitav, ning ma ei hakanud seda enam peitma. Ma kirjutasin. Jagasin. Panin sõnadesse mõtteid, mis olid minus kaua vaikselt elanud.

Üks suurimaid üllatusi ja samas ka kingitusi oli see, kui paljud inimesed minu jagatutega kaasa tulid. Kui paljud kirjutasid, et tunnevad end ära. Et nad on samas kohas, samas seisus, samade tunnetega. See tekitas tunde, et ma ei ole üksi – ja mis veel olulisem, et ka nemad ei ole. Need hetked kinnitasid mulle, et aususel on jõud. Mitte selleks, et olla nõrk, vaid selleks, et luua päris ühendus.

Jaanuari algus ja keskpaik ei olnud kerged. Oli päevi, kus ma pidin end lihtsalt läbi kandma. Mitte särama, mitte motiveerima, vaid lihtsalt olema. Tunnistama endale, et praegu on raske. Et ma ei jaksa kõike korraga. Et ma ei pea kõigile meeldima ega kõike kontrolli all hoidma. See oli periood, kus sisemine tasakaal oli kõikuv ja usk iseendasse vajas uuesti ülesehitamist.

Aga siis midagi muutus. Mitte järsult, vaid vaikselt. Viimased nädalad jaanuaris tõid kaasa selge pöörde. Ma hakkasin tundma, et seisan jälle kindlamalt. Et mu sees on rohkem ruumi hingata. Et ma vaatan ettepoole mitte hirmu, vaid tasase kindlusega. Ma näen selgelt tõusu – mitte ainult väliselt, vaid just enesekindluses. Tunnet, et ma usaldan ennast rohkem kui varem.

Üks väga oluline ja rõõmus avastus oli liikumine. Pärast pikka pausi leidsin ma taas tee trenni juurde. Mitte kohustusena, vaid päriselt naudinguna. See tunne, kui keha liigub ja meel tuleb järele, on midagi, mida ma olin alahinnanud. Mul on siiralt hea meel, et see osa on mu ellu tagasi tulnud – ja mitte poole jõuga, vaid täiega. See annab energiat, selgust ja rõõmu, mida ma ei pea endale enam välja mõtlema.

Jaanuar õpetas mulle palju. Et rasked perioodid ei tähenda tagasiminekut. Et jagamine võib olla tervendav nii mulle kui teistele. Et tõus ei pea olema vali, et olla päris. Ja et ka pärast väsimust võib tulla aeg, kus sa tunned end jälle iseendana – võib-olla isegi tugevamana, sest sa oled end päriselt kuulanud.

Ma vaatan veebruarisse rahulikuma südamega. Tean, et kõike ei saa ette ennustada, aga tean ka seda, et ma suudan endaga koos edasi liikuda. Jaanuar oli aus algus. Ja ma tunnen, et see oli täpselt see, mida ma vajasin.

Veebruarile lähen ma rahulikuma südamega. Soovin, et see kuu tooks meile kõigile natuke rohkem selgust, natuke rohkem kergust ja hetki, kus tunneme end taas iseendana. Et oleks vähem sundimist ja rohkem kuulamist – enda ja elu suunas. Kui jaanuar õpetas ellu jääma, siis las veebruar õpetab vaikselt edasi elama. Hoidke end, olge endaga leebed ja lubage endale väikseid rõõme. Iga samm loeb.