Me kõik teeme vigu. Ütleme asju, mida hiljem kahetseme. Reageerime olukordades üle. Käitume viisil, mis ei esinda meie parimat mina. Kuid see ei tähenda, et oleme halvad inimesed – see tähendab, et oleme inimesed. Küsimus ei ole selles, kas me eksime, vaid mida me sellest õpime.
Valesti käitumine võib olla ebamugav, piinlik ja vahel ka valus – nii meile endile kui ka teistele. Kuid just see ebamugavus on kasvamise algus. See paneb meid mõtlema, analüüsima, küsima: miks ma nii käitusin? Mis minus vallandus? Mida ma kardan, millest puudust tunnen, mille eest end kaitsen?
Sageli on valesti käitumise taga peidus sügavamad haavad. Vanad kogemused, mida me pole täielikult läbi töötanud. Usaldamatuse jäljed. Eneseväärtuse kõikumine. Väsimus, pettumus, hirm. Kui me suudame selle kõik endale ausalt teadvustada, saab käitumine, mida me ehk häbeneme, muutuda väärtuslikuks suunaviidaks.
Õppimine algab aususest enda ees. Mitte enese süüdistamisest, vaid mõistmisest. Näiteks: „Ma karjusin, sest tundsin end kuulmatuna.“ Või: „Ma sulgesin end teise eest, sest kartsin haiget saada.“ See taipamine ei õigusta käitumist, aga see selgitab seda – ja see on esimene samm muutuse poole.
Tõeline küpsus tuleb siis, kui me suudame oma käitumise tagajärgede eest vastutust võtta. Kui me julgeme vabandada. Mitte vaid sõnadega, vaid tegudega. Kui me õpime, kuidas tulevikus paremini reageerida, rahulikumalt suhelda ja olla rohkem kohal – nii enda kui teiste jaoks.
Valesti käitumine võib avada ukse sügavamale enesearmastusele ja enesedistsipliinile. See on kutse kasvada, mitte kinni jääda süütundesse. Me ei ole oma mineviku vigade vangid, kui me otsustame neist õppida ja endale andestada.
Mäleta: iga kord, kui sa mõistad enda eksimusi ja otsustad parem olla, oled sa juba teel edasi. Valesti käitumine võib olla komistuskivi või hüppelaud – sina valid, kumb.
