Hinges on tühjus. Kes meist poleks seda tunnet tundnud — seda seletamatut raskust rinnus, vaikust, mis ei ole rahulik, vaid täis kõike, mida me ei suuda enam tunda. Mõnikord saab hing väsinud olemisest. Mitte elamisest, vaid olemisest — pidevast püüdlemisest, ootamisest, lootmisest. Ja siis saabub hetk, mil sees on ainult tühjus. Mitte kurbus ega viha, vaid lihtsalt… tühjus.
Me arvame, et tühjus on halb, et see tähendab kaotust või ebaõnnestumist. Aga tegelikult on see ruum. See on hetk, mil hing puhastab end kõigest, mis pole enam tõeline. Tühjus tekib siis, kui oleme andnud liiga palju, armastanud liiga sügavalt, kandnud liiga suurt raskust. See on hinge viis öelda: “Ma ei jaksa enam hoida seda, mis pole minu.”
Tühjus on nagu talv inimese sees — aeg, mil kõik vaikib, et uus saaks kasvada. See on sisemise puhastuse aeg, kus me ei leia kohe vastuseid, sest universum valmistab meid ette uueks alguseks.
Kas pole kummaline, kuidas just tühjuse hetkedel hakkame mõistma, kes me tegelikult oleme? Kui maailm vaibub ja jääb ainult vaikus, kuuleme esimest korda oma hinge sosinat. See ütleb meile: “Ma olen ikka siin. Ma lihtsalt vajasin ruumi, et hingata.”
Tühjus pole karistus, vaid paus. Peatuskoht teekonnal, kus hing taastab end. Ja kui lubame endal selles tühjuses olla ilma süüta ja hirmuta, muutub see peagi valguseks. Me hakkame märkama väikseid asju – tuule puudutust, inimese naeratust, mõtet, mis toob soojust.
Tühjus ei jää kunagi igaveseks. See on lihtsalt sild järgmise tunde, järgmise eluetapi, järgmise ärkamise poole. Me ei pea seda täitma ega vältima. Me peame selle lihtsalt läbi tunnetama.
Sest ainult siis, kui oleme julgenud tühjust vaadata silma, suudame hiljem mõista, kui väärtuslik on valgus, mis naaseb.
Olge Hoitud!
🔮 Kui see sõnum Sind puudutas, jaga seda ka oma sõpradega!
Aidates teistel leida valgust, tood valgust ka enda ellu. Vajuta "Jaga" ja lase headusel levida.
