“Hiljem”
Hiljem räägime.
Ma helistan sulle hiljem.
Näeme hiljem.
Me kohtume hiljem.
Ma ütlen sulle hiljem.
Jätame kõik hilisemaks, kuid unustame, et “hilisem” ei kuulu meile. Hiljem on meile antud pelgalt illusioonina, lubadusena, mida ei pruugi kunagi täita. Meie elu on täis neid “hiljem”, kuid tihti me ei teadvusta, et iga selline “hiljem” on kui võlakiri ajale, mida meil ei pruugi kunagi olla.
Hiljem pole lähedasi enam meiega. Me ei kuule enam nende naeru, ei näe enam nende silmi säramas. Hiljem on need inimesed vaid mälestused, mis tuhmuvad ajas, nende hääled muutuvad vaevukuuldavateks kajadeks meie mälus. Me kaotame hetki, mis on väärtuslikumad kui me oskame aimata. Iga “hiljem” kannab endas vaikset tragöödiat, kui me ei hooma, et elu on kaduv ja mööduv.
Hiljem muutub päev ööks, jõud muutub abituks, naeratusest saab grimass ja elust saab surm. “Hiljem” on kui võluvägi, mis võib tuua kergendust, kuid samas ka varastada meilt kõige olulisema – praeguse hetke. Me lükkame edasi hetki, mis võiksid täita meie hinge rõõmuga, arvates, et aega on küll ja küll. Kuid aeg on halastamatu, see ei oota ega anna meile teist võimalust.
“Hiljemast” saab “mitte kunagi”. See “hiljem”, mida oleme pidevalt edasi lükanud, muutub lõpuks tühjaks lubaduseks. Mõistame liiga hilja, et elatud elu jääb meie selja taha, ja me ei saa tagasi neid hetki, mida oleksime pidanud kalliks pidama. Tegude edasilükkamine toob kaasa kahetsuse ja igatsuse, mis jääb meie südameisse.
Tee seda kohe. Ära lükka elu edasi. Ära lükka armastust edasi. Ära lükka rõõmu ja naeru edasi. Kasuta iga hetke, sest iga hetk on ainulaadne ja kordumatu. Elu on kingitus, mida tuleb hinnata praegusel hetkel, mitte hiljem.