Hetk, mil loobud oma iseseisvusest, on hetk, mil loobud oma vabadusest – vabadusest olla see, kes sa tõeliselt oled. Sellest saab alguse võitlus, mitte enam elu loomine, vaid pidev püüe säilitada seda, mis on juba käest libisenud: iseennast. Kui kasutad teist inimest karguna, et paista edukam, säravam või väekam, siis on see tee sama habras nagu jää kevadpäikese all. Piisab, kui teine liigub edasi mööda oma rada, ja kogu sinu maailm variseb kokku. Sa avastad end algusest, tühjuse ja kibestumise seest, süüdistades teist, et tema hävitas su elu, kuigi tegelikult oled sa lihtsalt andnud ära omaenda jõu.
Tõde on see, et keegi teine ei saa sulle pakkuda seda vundamenti, mida su hing vajab. Sinu terviklikkus on ainus kindel pinnas, millele ehitada elu ja unistusi. See on vankumatu, selles on jõud, mida ei saa murda ega ära võtta. Kui julged omaenda terviklikkuse omaks võtta ja seista sirgelt oma teel, siis taipad, et sul ei ole tarvis karke. Sa oled iseenda tugi, iseenda vägi. Sa oled piisav. Ja sa suudad.
🔮 Kui see sõnum Sind puudutas, jaga seda ka oma sõpradega!
Aidates teistel leida valgust, tood valgust ka enda ellu. Vajuta "Jaga" ja lase headusel levida.
