Eus on tohutult palju valikuid. Isegi kõige tühipaljam ja lihtsaim valik võib näida meeletult raske ja keeruline.
Me puutume nendega iga minut, või koguni sekund, kokku. Alati ei pruugi me teha õigeid valikuid. Võib juhtuda, et hommikul kange kohvi asemel oleks võinud valida hoopis rahustava piparmünditee. Võib-olla oleks võinud võtta natuke rohkem aega ning kõndida jala, mitte sõita bussiga, sihtpunkti. Ehk oleks pidanud tänaval nutvale lapsele, kes pillanud kommi maha, uue ostma.
Need küsimused vaevavad pidevalt pead, keereldes ja tiireldes nagu närvilised sipelgad pesa ehitades. Me langetame pidevalt otsuseid, mis muudavad meie saatust ja edasist elu ning pikalt mõtlema jäädes, võib see endaga kaasa tuua palju rohkem kahju kui arvata osatakse, suuremate situatsioonide asemel hoopis suuri hingekahjustusi.
Võib tunduda, et kõik tehtu võib lihtsalt unustada, kõige lollikindlam varjant, kuid see ei pruugi olla üldse nii lihtne. Omades eesmärke ja unistusi, lootusi ja ootusi, võivad need ühel hetkel lihtsalt haihtuda. Nagu kõrbes, nägemas miraazi, võib hetkega kõik äkitsi tühjaks muutuda.
Taas laiub meie ees lõputu liivameri, vaikus ja tühjus. Pole sihti, kuhu jõuda, sest igal pool on liiv. Ei ühtegi puud ega mäetippu, kuhu pürgida. Kogu lootus on kadunud, et ükskord väljuda sellest lõputust ja hingetust kõrbest.
Me ei tea, kas suudame siit endam üldse väljuda ning kuidas me saame kindlad olla, ja kes garanteerib, et me siia enam tagasi ei satu? Elus ei lähe alati nii, nagu soovime. Miski pole igavene. Lootused purunevad ja kukkudes jäävad kriimustused.
Kõik varises kokku, kalju ta all lagunes liivaks, ees oli tühjus, koos luidete ja vallidega – ilma ühegi hingeta kõrb. Vaikus, mis lukustas kõrvu, oli liiga vaikne, isegi enda südamelöögid tõid kananaha ihule. Üksindus oli kõige suurem vaenlane, mis võis sekundi murdosaga su lihtsalt tappa, toksides üha tugevamini südamesse auke.
Kuid elu teeb omad korrektuurid ja iga katsumus annab midagi juurde, iga pisiasi muudab meie isiksust ja kunagi ei saa me olema need, kellena sündisime…
