On inimesi, kelle kohalolek jääb alles ka siis, kui nad on lahkunud. On tundeid, mis ei hääbu aja ega ruumi mõjul. Ema armastus on just selline – vaikne, sügav ja igavene. See ei lakka ka siis, kui tema süda seiskub.
Ema armastus algab juba enne esimest hingetõmmet ja jääb saatma sind ka pärast viimast. Ta hoiab su esimesi samme, lohutab su pisaraid ja tähistab su kordaminekuid. Ta on alati olemas – oma nõu, naeratuse või vaikiva mõistmisega.
Kui ema lahkub, võib maailm hetkeks langeda vaikusesse. Tühjus, mida tema puudumine jätab, on mõõtmatu. Kuid tema armastus ei kao. See elab edasi su mälestustes – tema hääl, tema soojus, tema õpetused. See ilmub su unenägudesse ja vahel ka päevasel ajal, ootamatult, kui tunned tema lõhna või kuuled lauset, mida ta kord ütles.
Ema armastus elab edasi ka sinus – selles, kuidas sa hoolid, kuidas sa mõistad, kuidas sa armastad. Iga kord, kui toetad kedagi nõrkuse hetkel või julgustad kedagi astuma oma teed, annad edasi killukese temast.
Armastus ei tunne füüsilisi piire. Südame seiskumine lõpetab elu, kuid mitte armastust. Ema võib lahkuda, kuid tema armastuse jäänukid sädelevad su sees – nagu soe tuli, mis ei kustu, vaid kumab alati, kui seda vajad.
Niisiis, kui tunned igatsust ja valu, pea meeles: sa oled endiselt armastatud. Isegi kui ta ei vasta su kõnedele ega kallista su päevi, on ta ikka sinuga – iga su naeratuse, otsuse ja sammu sees. Ta ei jäta sind kunagi üksi. Ja ta ei lakka kunagi sind armastamast.
