Elus on lugematuid viise, kuidas oma päevi veeta…

Elus on lugematuid viise, kuidas oma päevi veeta ja oma teekonda kujundada. Mõned valikud tunduvad pealtnäha lihtsamad, toomata kaasa suuri raskusi, samas kui teised nõuavad meilt tõsiseid pingutusi ja kannatlikkust. Enamik meist ihaldab intuitiivselt seda rada, mis tundub olevat kõige vähem takistusi pakkuv, pakkudes rohkem rõõmu kui muret, ja enamasti otsime me just seda valgustatud teed, mis meid juhatab läbi elu keerdkäikude.

Meie traditsioonid ja tavad, nagu sünnipäevatoastused “Terviseks!” või kaartidele kirjutatud “Palju õnne!”, kannavad endas soove heaolu ja õnne järele. Kuid tihtipeale muutuvad need väljendid automaatseks, kaotades oma sügavama tähenduse.

Harva peatume mõtlema, mida täpselt me soovime, kui selliseid sõnu kasutame. Kui meie soovid oleksid siirad ja meil oleks tõeline tahe positiivseid muutusi ellu kutsuda, võiksime vähendada meid ümbritsevat konfliktide, haiguste ja viletsuse hulka. Esimene samm muutuse suunas on meie enda suhtumise ja seejärel tegutsemise muutmine. Kuigi suhtumise muutmine tundub olevat kõige lihtsam ülesanne, seisame praktikas silmitsi arvukate väljakutsetega.

Elame maailmas, kus valitseb pidev vastasseis heategijate ja süüdistajate vahel. Kui keegi tunneb end halvasti, otsime kiiresti süüdlast. Selle mentaliteedi juured ulatuvad tagasi lapsepõlve liivakastimängudeni, kus vastastikused süüdistused ja kättemaksud olid igapäevased. Kuid kas selline käitumine toob tõeliselt õnnetunnet?

Ellujäämise Õpetus suunab meid eemale sellistest süüdistamise ja heastamise mängudest, juhendades meid poole rahulolu ja õnne poole. See õpetus rõhutab keha ja vaimu koostöö tähtsust, õpetades meid kuulama keha antud märguandeid, mis näitavad, kas meie mõtted, sõnad ja teod suunavad meid õnne poole või eemale sellest. Haiguste ja valu tugevus annab märku, kui kaugel oleme oma tõelistest ihadest.

Andestamine on võtmetähtsusega – see ei ole süüdistamine ega nõudmiste esitamine, vaid probleemi vabastamine. Andestamise protsess hõlmab kolme osapoolt: teo sooritajat, mind ennast ja minu keha. Andestamine on samm edasi, tunnistades, et keegi meist ei ole täiuslik, ja et igaüks meist võib õppida ja kasvada ka kõige raskematest olukordadest.

Tõeline armastus, see üks ja ainus asi, mida me kõik sügavalt ihaldame, ei ole midagi, mida saab lihtsalt leida või kindlustada. See on midagi, mis kasvab meie sees ja mida me jagame teistega. Armastuse otsimine ei tähenda pidevat partnerite vahetamist, vaid sügavat eneseuurimist ja armastuse kasvatamist enda sees. Andestades ja armastust jagades avame ukse sügavamale rahulolule ja õnnele, õppides el